MÄLESTUSED: Arved Piiroja elulugu – XII osa

Oleme sel suvel ratastega Väinjärve ääres ja Ervital käinud häbiväärselt vähe, ainult mõned korrad. Kas on ilm liiga kuum, tee tolmune ja pikk või lapsed unised – põhjuse leiab alati. Et veel kuuskümmend aastat tagasi ja kindlasti hiljemgi käidi rattaga Tallinnast koju võib olukorras, kus sõiduauto seisab stardivalmilt hoovis, päris ära ununeda. Seekordne lõik Arved Piiroja mälestustest tuletab just selle valdkonna igapäevasust meelde, näidates ilmekalt miks oli just jalgratas omal ajal poiste-tüdrukute üks esimesi suuri oste. Sest mille muuga ikka kui rattaga toimub Paidesse kooli minek ja sealt tagasi tulek? Lisaks pakub Arved mälestuskilde 1939 aasta leerist ja suvistest üritustest Väinjärve külas ja selle ümbruses.

1938. aasta algab 10. jaanuaril linna tagasisõiduga. Pühade ajal kodus rääkis Oskari Meta, et tema onu on Tallinnas mööblivabrikus „Massoprodukt” meistriks ja soovitas tema juurde minna ehk saab sinna tööle võtta. Linnas rääkisin ka täditütrele sellest ja tema oli nõus kaasa tulema, et nii kui vanem inimene ja mina tema hoole all. Saimegi selle Meta onuga siis vabrikus kokku ja rääkisime, kes me oleme ja et ma nagu kauge sugulane ning andsime talle Meta poolt tervitused edasi. Kõnelesin siis oma soovist tööd saada. Tema oli sääl vanemmeister, kellel suured võimupiirid. Onu mõtles natuke ja ütles, et tulgu ma homme juba tööle ning siis vaatame, mida tegema hakkan. Mul oli hea meel, et asi nii kiiresti lahenes.

Alguses pandi mind suuri tammelaudu servama. Töö oli raske, sest lauad olid pikad ja kaalusid palju ning ikka andis neid sirgeks servata. Õhtuks olin väga väsinud ja kõhu venitasin ka ära, kuid ma ei andnud alla ning tegin selle töö ilusti valmis. Seejärel anti juba lihtsamaid asju teha ja ma sain töökojas omaette tööpingi nagu teisedki ning mis kõige tähtsam – hakkasin kohe 22 senti tunnis saama ja tööpäeva pikkus oli 8 tundi. See töökoht mulle meeldis ja ma sain ilusti hakkama. Edaspidi tõsteti tunnitasu 25-e sendini ja lõpuks sain juba 30 senti tunni eest. Seal oli palju masinatööd erinevate masinate peal. Sain ka selle selgeks ning harjusin ära. Mul lubati seejärel juba keerulisemaid töid teha. Palk oli suurem ja hakkasin raha koguma, et endale kevadeks ülikond osta.

Eesti Vabariigi 20. aastapäeva ajal käis ema mind vaatamas. Ta oli Tallinnas esimest korda. Ilm oli väga ilus ja lund palju, kuid päike soojendas juba nii, et rentslites voolas vesi. Linn oli dekoreeritud ja lippe ning vanikuid palju ja kaupluste aknad olid kaunistatud. Näitasime täditütrega emale linna, käisime teatris, kinos, vabariigi aastapäeva sõjaväeparaadil Vabaduse väljakul. Õhtul vaatasime ilutulestikku. Ema tõi ka kosti mulle kaasa ja rääkis koduseid uudiseid.

Tulid kevadpühad ja aprilli keskel sõitsin koju. Kevadine suur sula oli teed teinud nii poriseks, et bussil oli tegu Rakkest Koeru saamisega ja minul edasi jala koju pääsemisega. Pühade ajal räägiti kodus, et Väinjärve mõisa südamesse Molotsovi kohale olid tulnud uued rentnikud. Jairuse Vambo rääkis pikalt ja laialt, kes nad on ning et on suur pere ja mis nad kõik kaasa tõid Valgamaalt. Pühad läksid ruttu ja oli aeg jälle linna tagasi sõita. Võtsin jalgratta kaasa, et sellega tööl käima hakata ja jalavaeva kergendada. Vabrik asus Tartu maantee 67, praegu Maratist järgmine maja. Suvel sõitsime sõbraga jalgrattal kõik kohad linnas ja selle ümbruses läbi.

Suvistepühadeks ostsin endale uue ülikonna, pluusi ja lipsu. Kui pühadeks maale sõitsin, olin juba “linnahärra”. Maale läksin Tartu maantee kaudu. Õhtul hakkasin sõitma läbi ilusa ja valge suveöö ning hommikul päikesetõusuks olin kodus.

Suvel tuli meile tööle uus mees, kes oli lõpetanud Paide Tööstuskeskkooli ja tema sai kohe kõrgema palga peale, minuga võrreldes poole rohkem. Ta hakkas rääkima ja mulle nõu andma, et peab ikka kooli minema, kui edaspidi head töökohta tahan saada. Nii ma siis jõudsin otsusele, et pean ka Paidesse kooli minema, aga siis juba metalli erialale. Käisin juulis kodus ja rääkisin seal oma plaanidest ning sain väikese julgustuse sellele mõttele.

Tegin seejärel töö juures oma asjad klaariks ja lõpetasin oma esimese tööaasta. Panin oma pakid rongi pagasisse ja ise tulin jalgrattaga Aegviidu ja Järva-Jaani kaudu koju. Oli augustikuu keskpaik ja koju jõudsin täitsa pimedas. Teised veel imestasid, et kust ma nii hilja siia sain. Kodus sai vilja koristada, masindada ning mööda küla viljapeksumasinaga käia. Sain ka Liidiga mitmel pool rehel olles kokku ja tuttavaks. Viljamasindamisel oli palju noori ja seal sai nalja, hullata peale tööd õhtuti, järve ujumas käia ja paadiga sõitmas. Sel ajal oli külas palju noori, tihti käidi koos ning külaelu oli palju lõbusam ja rõõmsam kui kunagi varem.

25. augustil pidin sõitma Paidesse eksameid sooritama. Sinna läksin jalgrattaga. Eksamid olid eesti keeles – kirjand, matemaatika ja kolmandat ei mäleta, vist oli geograafia. Sisseastujaid – tahtjaid oli palju ja ma tundsin muret, et kas mul üldse õnnestub sisse saada. Siis öeldi, et kolme päeva pärast tehakse teatavaks, kes saavad kooli tulla. Mõne päeva pärast tuligi mulle teade, et võin 1. septembril kooli tulla. Et sisseastujaid oli väga palju, siis moodustati sinna veel Ametikool nendest poistest, kes Tööstuskeskkooli sisse ei saanud. Meid oli 38 ja Ametikooli jäi veel 22 poissi.

Nii sõitsingi juba 1. septembril Paide kooli. Algul oli kõik võõras ja mul ei olnud linnas peatuskohta ( korterit ) ning õhtul tuli koju tagasi sõita. See kestis 3 nädalat ja ma pidin iga päev edasi – tagasi maha sõitma 76 km. Siis sain ühe vanainimese juurde kolme poisiga peavarju, aga see perenaine oli veidi imelik – ta vahetas oma korterit koos meiega aasta jooksul kolm korda. See, et ma esimesed nädalad igal õhtul koju käisin, oli meelepärane ka sellepärast, et siis sai Liidiga tihemini kohtamas käia. Hiljem, kui Paidesse korteri sain, tulin juba laupäeva õhtul koju, seni kui jalgrattaga sõita sai. Vahel läks nii isegi jõuludeni välja.

Need koduskäimised sügisepimedaga olid väga rasked ja esmaspäeva hommikul pidin juba kella viie ajal kodust välja tulema, et õigeks ajaks kooli jõuda. Mõnikord olid teed nii porised ja vihma sadas, et nutumaigu võttis see sõit suhu. Jah, aga nooruses ei pannud seda miskiks, kõik see oli nagu loomulik elu.

[—]

Koolis oli ka küllaltki raske, sest päev oli pikk. Ennelõunal 4-5 klas- situndi ja siis lõuna 1,5 tundi ning õhtupoolikul oli 2-3 tundi töökojas praktilist tööd oma erialal. Minul ei olnud õppimisega klassis ega ka töökojas raskusi, sest Aruküla kooli kõva praktika ja linna kogemused olid seljataga. Mõnedel poistel, kes algkoolist tulid, oli tegemist, eriti töökoja töödega.

Esimesel sügisel, kui olin perenaise juures korteris, tegi tema meile üks kord päevas õhtuks süüa. Lõunal sai vahepeal kodus käidud ja niisama midagi söödud, tööriided selga pandud ning töötundidesse mindud. Perenaisele pidime teatud hulga toidumoona ja küttepuid viima ning raha ka maksma.

Kooli õppemaks oli 40 krooni aastas, aga mulle soovitas sõber, kes oli vanemas klassis, et tee avaldus direktorile maksust vabastamise kohta. Sinna tuleb märkida, et olen oma käe peal õppija ja suvel töötan, et õppimise tarvis raha teenida. Kool nõudis veel vallast tõendit, et see asi ikka tõesti nii on. Tõendi ma sain ja olingi õppemaksust prii. Esimene poolaasta sai otsa, jõuludeks sain päris korraliku tunnistuse ning võis vaheaega pidada.

[—]

1939. aasta algul peale kolmekuningapäeva hakkas kool jälle pihta. Kevadel tuleb jälle eksamid ja proovitööd teha klassi lõpetamiseks. Nendega mul raskusi pole, kuid pingutama muidugi peab. On veel sõjaväelised õppused nädal aega, kus meid juhendavad päris sõjaväelased. Oleme nagu noorsõdurid ja ka lõunasöök on ühiskatlast. Õppuste lõpul on kõigi Paide koolide: keskkooli, kaubanduskooli ja meie kooli poiste paraad linna väljakul tublimate äranimetamisega. See oli väga kena komme. Peale seda anti tunnistused kätte ja olime juuni esimesel poolel vabad.

[—]

Leer algas enne jaanipäeva ja kestis 3 nädalat. Leeriaeg oli ilus aeg, hulga keni noori – meid oli 65 – leerimajas koos, kus toimusid hommikupoole tunnid 4 – 5 tundi päevas. Kirikuõpetaja luges meile pühakirja ja piiblikäske, mis tuli pähe õppida. Meil oli kaks õpetajat ja teine neist oli abiõpetaja, kes meiega rohkem tegeles. Kui ilm oli kena, siis toimusid tunnid õues – kirikuaias, mis meeldis meile, sest seal sai vabalt olla ja pikutada. Enne lõppu korraldati veoautoga veel väike ekskursioon naaberkirikute ja Porkuni lossi juurde.

Leeri lõpp ja õnnistamine koos armulauaga oli 9. juulil. Selleks pu-huks õppisime paar laulu selgeks, mida me siis õnnistamise päeval koori peal oreli juures laulsime. Lõpupäev oli nii kena – noored kõik ilusti riides, palju lilli ja külalisi igaühel. Kodus oli meil korraldatud väike koosviibimine, kus olid mõned naabrid, Juliuse pere ning linnarahvas Tallinnast, Pärnust ja Narvast. Mulle tehti ka väiksed kingitused.

Peale leeri läks suvine elu oma töödega edasi – heinategu, viljako-ristus ja masindamine jne. Suvel oli ka mitu aiapidu, kuhu tuli kokku väga palju rahvast. Koerust organiseeriti isegi veoautoga piduliste vedu Väinjärve. Järve ääres oli ilus peoplats ja järv meelitas ning sai paate sõiduks üürida. Teinekord toimusid lüpsivõistlused, hobuse etterakendamise, kartulikoorimise ja jalgratta võidusõidu ning veel muu jõukatsumisega.

Loe ka Arved Piiroja mälestuste I osaII osa, III osaIV osaV osaVI osaVII osaVIII osa, IX osaX osa ja XI osa.

Leave a Reply