Majja saab nüüd puhta ja kuiva jalaga

Nippi Kõrsi elumajja saab nüüd puhta ja kuiva jalaga! Vedasin täna teerajale viimased kärutäied killustikku ja loen ühe olulisema etapi majaesise kujundamises ja haljastamises lõppenuks. Jäänud on veel paar koormat mulda majaesise murupinna tõstmiseks, mille tegemine sõltub otseselt finantsidest (muld maksab!) ja mulla enda saadavusest. Reeglina võtan enamuse puistematerjalidest siitsamast Ervitalt, ettevõttelt mis tegeleb kõikvõimalike teetöödega. Nii on odavam aga ka makstud raha jääb valda ja see on mulle oluline.

Näitasin Maarjale kahte pilti ja küsisin nende kohta tema arvamust. Ta vastas ühe sõnaga, elutargalt nagu Tallinna rae vanim liige filmis Verekivi – “uskumatu”. Need kaks pilti on allpool näha ja tõepoolest, ma isegi imestan kui vaatan. Mitte sellepärast, et tehtu oleks midagi üleloomulikku või väljaspool teistele maalastele kättesaadavaid piire. Ei, pigem ikka rõõmust tehtu üle ja võimaluse üle näha mida tähendab tegelikult sihikindel ja eesmärgipärane tegutsemine.

See pilt on tehtud 2006 aasta aprilli keskel. Maja oli just saanud meie omaks ja lammutustööd sees juba käisid. Väljas oli olukord endiselt troostitu.

Selle pildi tegin täna – mis see siis teeb – noh, ligikaudu kaks ja pool aastat hiljem. Nagu näete, vähemalt lehed oleme jõudnud ära riisuda! :) Võin vande all kinnitada, et tegemist ühe ja sama kohaga.

Aga niisiis teerada. Tegelikult pole ma selle teostusega lõpuni rahul. Valikud mis ma tegin pole küll täielikult halvad aga kindlasti oleks saanud palju paremini. Töö valmimise aja osas ma niiväga kriitiline ei ole, teha tuleb siis kui on tuju ja tahmine, siis sujub töö ka libedamalt.

Teeraja kihiline koostis on mul väga lihtne. Umbes 10 cm purustatud kruusa peal on teist samapalju paekillustikku. Kilet ei pannud ma üldse. Algselt oli plaanis raja põhi katta jämedama killustikuga, panna sinna peale kile ja siis peenem killustik. Kuna raha polnud, pidin alla valima midagi odavamat ja otsustasin sinna kruusa kasuks.  Sain seda ise käruga Ervitalt tuua. Kahetsesin seda küll kohe, sest kruus jäi astudes sile ja kõva nagu asfalt, nii et mul tekkis kartus selle vee läbilaskmise osas. Viimane oli aga oluline seetõttu, et raja servad olid tehtud puidust, mis küll immutatud aga siiski niiskuskartlik materjal. Arvasin, et vihmana maale sadav vesi jääb kruusa peale lõksu ja mädandab servad kiiremini läbi.

Seda, et kruus polnud just parim alusmaterjal, ütlesid ka teised aga mis tehtud see tehtud. Mul ei olnud ka viitsimist kõike uuesti üles kaevata. Lisaks ei jäänud vahepealsete paduvihmade ajal teele lõksu mingit vett ja see rahustas. Tõmbasin rehaga servadest kruusa keskele kokku, nii et kohati hakkas paistma äärelaua alumine serv, mis teoorias tähendas vihmaveele vaba äravoolu tee põhjalt. Otsustada tuli kile panemise olulisus.

Kile eesmärke oli kaks: takistada taimede läbikasvamist ja lisaks jaotada suuremale pinnale suurte külmadega toimuvaid maapinna järske kerkimisi (juhul kui neid toimub). Ise ma teist põhjust väga tõsiselt ei võtnud, sest mis see külm sellele rajale ikka teeb. Pole ju tegemist mingi vundamendiga! Las kerkib kui tahab. Taimede osas tõmbas jälle pinged maha küllaltki sügav tee süvend, kust kõik juured välja said ja teiseks kruusakiht. Kuna kruus oli väga savine ja sai kõvasti kinni tambitud, ei hakka sellel suure tõenäosusega midagi kasvama.

Paekillustiku asemel tahtsin alguses graniitkillustikku aga see jäi jälle raha taha. Esimene oli Ervital olemas, teist oleks pidanud kalli raha eest väga suure koguse toimetama. Nii suure, et mul sellega midagi poleks peale olnud hakata. Lõplikult kallutas vaekausi paekillustiku poole selle kodumaine päritolu, graniit tuleb meil Rootsist ja Soomest. Usun, et praegu teerajale veetud kild tuleks lisaks veel vibraga kinni tampida, siis oleks sellel käimine oluliselt mugavam. Kaalun veel seda, kas tasub masin rentida ja rajale sellega viimane lihv anda.

Kindlasti on mingis osas tegemist alateadliku eneserahustamisega ja subjektiivsete arutluskäikudega, mis on minu puhul hea. Kuna ma tavaliselt teen asju mõistusega, kipubki tulemustesse liiga palju korrapära. Samas ei saa see nii olla ühe maamaja puhul, mis on üles laotud käsitsitahutud palkidest ja kus aias on otsese sümmeetria puudumise tõttu palju rohkem kodusust. Nõus!?

Lasin mõttes läbi töö teostamise otsese ajakulu. Üksinda võiks sellise projekti teostamiseks kuluda töönädal, umbes viis järjestikkust aga pikka tööpäeva. Minul kulus selleks üle kahe ja poole kuu! Muidugi polnud need täispikad tööpäevad.

Esimese osa teerajast kaevasin lahti 2. augustil.

Siis tuli pikem paus. Teise poole lahtikaevamiseni jõudsin alles augusti teises pooles, 23.08.2008.

Jälle paus. Veelgi pikem. Septembri (29.09) lõpus võtsin ülejäänud raja kaevamise ette ja lõpetasin selle ühe jutiga. Polnudki nii hull kui arvasin. Need mõnikümmend kärutäit, liiva, kruusa ja mulla sega leidsid endale erinevates kohtades täitematerjalina.

Teeraja servad saagisin, immutasin ja panin paika oktoobri alguses. Päris ühe päevaga ei saanud, töö jagunes umbes nädalase perioodi peale, iga päev natuke. Materjal oli mul endal olemas ja poest tuli tuua ainult immutusvahend. Servad said paika 11.10.

Kruusa sain nagu öeldud Ervitalt. Selleks oli mul vaja saada käru ja leida vaba aeg. Käru sain Juhanilt, sobiv päev kujunes käru järgi (14.10). Kokku neli triiki täis kolmemeetrist käru. Andis ikka kühveldada!

Siis jäi veel killustik peale vedada. Sellega tekkis viivitus, sest Janekil polnud koppa käepärast ja lubatud koorem tuli nädalapäevad algselt planeeritust hiljem. See oli omamoodi heagi, sest nii sain ma tegeleda muude asjadega, eelkõige oma väikese internetiprojektiga. Kui killustik jõudis käesoleva nädala kolmapäeval, alustasin selle pealevedamisega alles reede õhtul ja lõpetasin täna. Öeldakse, et küll küllale liiga ei tee, seepärast tulemus veelkord.

7 kommentaari to “Majja saab nüüd puhta ja kuiva jalaga”

  1. kilemees Says:

    biokangas on see, mida teetegemisel kasutada, kui seda va plekki k6vasti yle on. kile oleksid võind niisama muru peare rullida ja sedamööda käia, no ei topiks kyll tee alla seda, siis oleksid endale ägeda vihmalompiga teeraja saanud, ka siis, kui muu muru ja tee ümbertringi kuivad oleksid ;)

  2. marko Says:

    Jah, biokangast ma tegelikult silmas pidasingi. Mitte kilet! Kesse hull kilet maa sisse paneb!?

  3. kilemees Says:

    sry kes see biokangast maasse paneb? geotekstiil on see

  4. marko Says:

    Mis iganes! See materjal, mida ma tahtsin teerajas kasutada, on müügil Paide Ehitusmaterjalide kaupluse aiatarvete osakonnas. Ruutmeetri hind 30 krooni kandis. Mulle öeldi, et see on see. Nime ma ei vaevunud meelde jätma. Nii et tule aga uue nimevariandiga välja. :)

  5. Indrek Says:

    Need kahe maja võrdlused on tõesti uskumatud. Ega ei usukski hästi, kui poleks ise 2006. aastal kohal käinud. Tõsiselt hea töö!

  6. kilemees Says:

    No samas võib natuke iniseda, kuidas kenast pipipikksuka aiast on saanud joonalaua egotripp. Kilemees oleks teinud veidi lookleva teeraja ja jätnud aeda mõned põõsavõrsed., aga eks saja aasta pärast on aial kindlasti kolmas ilme.
    BTW Mina istutaks majale lähemad heinamaad puid täis!

  7. marko Says:

    Inise, inise. Tegelikult käis mul peast läbi sama mõte kui ma pilte vaatasin. Tõepoolest, selline vanaema maamaja meil enam ei ole. Samas pole olukord ka nii “trööstitu” nagu pildilt paistab. On puud, on põõsad, on lontis kõrvalhoone. Kõik pole veel kadunud. Looklev aiatee võib olla tuleb kunagi kuhugi.

    Heinamaad ja puud on hea idee! Heietame Maarjaga plaani järgmise aasta kevadel suurem puudeistutamise projekt ette võtta. Õunapuud ja muidu puud. Mulle meeldivad puisniidud, üks selline või vähemalt sarnane kooslus võiks maja ümber kasvada küll.

Leave a Reply