Augustibluus

Kuhu küll aeg ja ettenägematu juhtum inimesi ei vii. Sõprade pulma-aastapäeva tähistades veetsime Maarjaga nädalavahetuse Haapsalus. Muu hulgas avanes võimalus külastada suve suursündmust Haapsalu Augustibluusi ning nautida maitsvaid roogasid nii Müüriääre kohvikus kui ka Epp Maria Galerii Veinitoas. Kui kaks viimast väärivad minult ainult kiidusõnu nii teeninduse kui ka pakutud toitude eest, siis Augustibluusi külastamise ainsaks põhjuseks oli ja ka jäi minu jaoks siiski ainult sõpradele heameele valmistamine. Bluus lihtsalt pole minu maitse nagu ka proua Kokamägi maalid. Kohvikud ise näevad täitsa ägedad välja.

Ma pole aastaid Haapsalus käinud ja see mis ma sellest linnast teadsin, põhines 99% ulatuses Haapsalu läbival maanteel Tallinnast Virtsu. Vanalinnast polnud mul millegipärast aimugi, rannapromenaadist samuti mitte. Linnuses olen kunagi väga ammu käinud Valget Daami vaatamas aga sellest peab küll oma 20 aastat möödas olema. Kõike seda arvesse võttes olime Maarjaga mõlemad üllatunud kõigest sellest, mida see väike linnake meile pakkuda üritas. Üritas olekski ehk täpne väljend, sest vaatamata olemasolevale “infrale” jäi midagi ikkagi puudu – minu arvates inimesed, kelle jaoks selline vaikelu oleks loomulik ja igapäevaelu lahutamatu osa! Hilisõhtusel rannapromenaadil jalutades jäi tahtmatult mulje, et oleme universumis neljakesi.

Ilmaga vedas meil sedavõrd, et pühapäeval õnnestus meil teha ka väike mereretk alamõõdulise purjejahiga Frida. Ilm oli ka see, mis lisaks heale seltskonnale muutis talutavaks muistse piiskopilinnuse müüride vahel esinejate poolt tekitatud kõrvulukustava müra. Alles pimeduse saabumine sai võitu terve päeva ja õhtupooliku võimutsenud lämbest palavusest. Õnneks ei sobinud seekordne bluus ka meie kaaslaste laia muusikalise silmaringiga ja minu suurimaks rõõmuks sündis sellest ühine otsus nautida imeilusat tähistaevaga suveõhtut hoopis Haapsalu Kuursaalis ning jätkata sealt jalutuskäiguga öises linnas. Lõpuks eksisime nii ära, et leidsime oma peatuspaiga üles ainult tänu minu Nokias olevale GPS-ile.

Ainsaks negatiivseks kogemuseks võis lugeda piiskopilinnuses tegutseva muuseumi külastamise pühapäeval. Mida iganes need väljapanekud seal ei taotlenud, mulle jäi sõnum segaseks, et mitte öelda mõistetamatuks. Nagu minu kaaslane tabalt märkis, teame nüüd, et keskajal kasutati ka plekist raudrüüsid. :) Õnneks maksis ligipääs neile plekist raudrüüdele, otsekui tormist räsitud linnuse maketile ja narmendava märkmepaberiga tähistatud eksponaatidele kõigest 35 krooni. Suurema summa puhul oleks tekkinud kiusatus minna seda tagasi küsima.

Aga muidu on Haapsalu väga lahe koht. Kas just elamiseks aga suvise kuurortlinnana küll. Selle tõestuseks posu pilte, mis tehtud vaheldumisi kas minu, Mari-Ly või Arvo poolt.

One Response to “Augustibluus”

  1. Laura Says:

    Ilus naine Markol :)
    Üldse väga kenad pildid!

Leave a Reply