Eneseületuste päev

Toimetasin terve päeva kividega. Osa neist kogunes maja tagant endise kreegivõsa alt, teine osa oli kenasti varasemate aasta(kümne)te jooksul kallatud Kördit ümbritsevate puude alla. Väga ettenägelik kellestki! Urgitsesin kangiga, tassisin ja kangutasin, et kõik kivid jõuaksid kokku ühte kindlasse kohta, milleks on minu kiviaed. See on juba päris pikk ja ma loodan selle suve jooksul lõpuni laduda.1

Eilset kährikujahti mainisin oma Twitteri kontol. Kährikud on hakanud jälle pead tõstma ja selle märgiks on kerkivad fekaalihunnikud aida taga lagedal, sel aastal ka Kördil, omaaegse lauda ees saare all. Loomade tagaajamise teeb pimedas lihtsaks asjaolu, et nad neile suunatud valgusallikat karta ei oska. Nii lähenesin ma oma õuna ragistavale ohvril paari meetri peale enne kui see röökides pagema pistis. Kusjuures enne pagemist vaatasime teineteisega hulk aega tõtt.

Mati joonistas kährikujahist pildi. Sellel on tõde ja fantaasia pisut segamini läinud aga kui arvesse võtta kõike seda mida rääkisime, on detailid paigas. Minul on kährikujahi juhina käes kõige ohtlikum relv – sõnnikuhark, Matil on vibu ja Kimmul kirves. Teadmata enda poole liikuvast surmasalgast midagi, naudivad kaks kährikut Kangelase õunapuude all oma (viimast) õhtusööki. Taamal on näha kiviaed ja rõngas näitab kompass ilmakaari.

Päeva suursündmuseks ja tõeliseks eneseülestuseks võib muidugi pidada meie vettehüppeid. Kõigepealt sai käe valgeks Mati, kes täitis oma selle suve lubaduse ja sooritas kena “tiku” Väinjärve hüppetorni teiselt korruselt ehk umbes kolme meetri kõrguselt. Sealtsamast viskusime alla ka meie Kimmuga. Vaatamata Nahkanuial elatud aastatele pole ma suurem asi hüppetorni inimene ja ma saan täiesti aru neist, kes muigega meie eneseületusi lugema peavad.

Minu ja Kimmu jaoks saabus päeva tipphetk õhtul, kui me mõlemad torni tipust alla põrutasime. See võttis omajagu aega, minul vähem, Kimberlyl rohkem aga veest tulime mõlemad välja enesega rahulolevatena. Matigi tegi õhtul veel teisegi hüppe torni teiselt korruselt, et oma julgustükki emmele näidata. Tubli poiss! Mina tahaksin sel suvel veel tornist pea ees ka korra alla sadada, siis peaks mul elu ja tervisega riskimise mõõt kuhjaga täis olema.

Mati joonistusel meie tänastest hüpetest on nagu ikka väga temalik. Torni tipust hüppab ta ise, pisut madalamal on patsiga Kimmu ja pea ees sööstab lainetesse issi. Ülejäänud kaks on juhuslikud ujujad. Ära pole unustatud ka päevast veetemperatuuri, mis oli 25 kraadi.

Lastel jagub päevasündmustest hoolimata energiat ka hilisõhtul. Käisime just perseiide varitsemas aga ei näinud ühtki. Minul on kondid igatahes pehmed ja karjuvad puhkuse järele. Homme tõotab tulla ju samasugune. Hüppetornis enam kõrgemale minna ei saa, kive jagub seevastu nädalateks. Tuleb jälle üks eneseületuse päev …

  1. Lõpuni st. piiripostini. []

One Response to “Eneseületuste päev”

  1. kristi Says:

    väga mõnusad pildid :)

Leave a Reply