“Mida rohkem sitta, seda paremini õitseb”

Eile läksin magama peavaluga ja ärkasin juba kell viis. Elu ei ole hernes ega veere alati soovitud suunas. Tahaks öelda nagu mu abikaasa, et peavalu tähendab ilmamuutust aga ei saa. Tean, et see pole nii. Üks sõber, kes eile meil külas käis, ütles, et “mida rohkem sitta, seda paremini õitseb”. Peaks küll olema eesti rahva (vana)sõna aga meie kohta see küll ei näi käivat. Me kas pole eestlased või pole jõudnud õisi ära oodata.

Muidu toimub meie ümber ja Nahkanuial kõikvõimalikke põnevaid sündmusi. Täna näiteks pakuti võimalust osaleda saates “Õhtusöök viiele”. Ütlesin kindlalt ära, sest pole meil siin pakkuda midagi. Ja üle pakkuda ei taha. Mulle küll ei mõju usutavalt need isetegevusgrupid, mis saatesse osalema on kutsutud. Kohaliku omapära rõhutamise asemel need hoopis peletavad eemale. Oleme juba piisavalt meedia tähelepanu saanud, et seda läbi mõne tobedana mõjuva kauboikübaraga kahemehebändi juurde hankida.

Eile käisid Vardja teed vaatamas/kiitmas vanaprouad Milvi ja Tiiu. Mõlemad naised on pärit Rõhult kuigi elavad praegu üks Koerus, teine Ervital. Kui nad ratastega oma pikalt sõidult naasid, kutsusin nad istuma, et mõni sõna juttu puhuda. Muu hulgas viisin jutuotsa vanadele fotodele. Milvi lubaski oma albumid üle vaadata, veel ühe sõbranna juurest läbi minna ja siis tulla näitama, mis tal kõik olemas on.

Milvi ja Tiiu käest sain Haava talu peretütre nime ja orienteeruva asukoha. Järva-Jaani vallavanema Arto abiga täpsustasin kontakti ja juba samal päeval otsustasin Looreida Siiraku juures Järva-Jaanis ära käia. Vanaproua oli alguses natuke umbusklik aga kui ta sai aru kellega tegu, jätkus juttu kauemaks. Ta väitis, et luges Järva Teatajast minu kohta artiklit ja imestas toona veel, et mind mind küll sinna pärapõrgusse elama ajas. Tema ise lasi Nahkanuialt jalga 20 aastaselt ega ole peale vanemate surma (1970 ja 1971) sinna oma jalga tõstnud. Temalt õnnestus saada üks vana pilt, kus peal ka killuke toonasest Haava talust. Seni ainuke!

Vanad pildid olid teemaks ka Tomingas Taimiga, kes on endine Udeva tüdruk. Taimi käis meil külas möödunud nädala neljapäeval. Ka tema on suur vanadpildid.net fänn ja aitab mind kõige võimalikuga. Näiteks sain ma tema kaudu Rõhu mittetäieliku Keskkooli õpilaste hinnete raamatu. Selles on 1944/45, 1945/46 ja 1947/47 õppeaasta hinded. Tuttavaid nimesid on ka hulga. Osa Taimi poolt antud fotosid on üles laetud ka vanadpildid.net keskkonda.

Mõtlengi nüüd, et unetuna voodis vaevlemise asemel võtan kätte ja skännerin arvutisse minu kätte usaldatud fotod Jaile Jürgensilt. Jaile vanavanemad on pärit Jõekülast kuigi ta ise elab Paides. Selgus, et tema vanaema ja minu vanaema õe abikaasa olid ühest perest, õde ja vend. Ei tohiks küll üllatada aga pisut siiski. Selles väikeses kogukonnas siin ongi sugulussidemed olemas pea kõigi vahel. Ehk see selgitab ka külakogukondade valehäbi ja niiöelda ringkaitset. On ju veri paksem kui vesi, kes ikka oma sugulast tahab põhja lasta.

Lõppeks viis Silva Hanspal meid kokku Abajal endale talumaja taastava perega. Nüüd kus nemad on meil käinud, on plaanis teha vastukülaskäik. Ma polegi Koidu-Ellaverest kaugemale saanud. Tõotab tulla huvitav sündmus!

Aga vanadpildid.net õitseb tõesti. Kusjuures ilma igasuguse väetamiseta! Mis omakorda tõestab, et kõige paremad projektid on need, mis ei nõua eluspüsimiseks suuri rahalisi investeeringuid vaid kasvavad ise. See omakorda nõuab kannatust ja aega. Nii peaks see olema iga asjaga! Siis on tulemus kõiki osapooli rahuldav.

Leave a Reply