MÄLESTUSED: Arved Piiroja elulugu – XI osa

Seekordne osa Arved Piiroja mälestustest on pikk. Olnuks tore ju ka mälestustes piirduda suvega aga kuna suve puudutav osa jäi lühikeseks, lisasin juurde ka 1937 aasta osa. Mulle endale pakkus huvi Arvedi õe Helga pulm, eriti Helga Vahuküla päritolu abikaasa, kelle nime kahjuks ei mainita. Mõis kuhu Arved 1937. aastal tööle läheb on Väinjärve, see tuleb hiljem tema (seni avaldamata) tekstist välja. Mainitakse ka mõisa “rikast uustulnukat” ja hiljem palgamaksjana figureerivat Moltsovi. Pisut selgitatakse nime Piiroja päritolu, selgub ka, mida sai 1,5 miljoni sendi eest ja mis oli tollal pruudi kaasavara! 37-ndal aastal ehk siis 17 aastaselt on Arved sunnitud minema Tallinna tööle. Linnakogemustega seekord mälestused lõpevad.

Mul tuli tahtmine ehitada endale detektor-raadiovastuvõtja. Kirjutasin Kaarlile Pärnu ja palusin saata sellekohane raamat ning üksikosi, mida läks tegemiseks vaja. Ega neid vidinaid palju polnudki ja kõige tähtsam osa oli kristallitükk, mis tõi hääle ( raadiosaate ) kõrvaklappide kaudu kuulajani. Jändasin talvel sellega hulga aega, enne kui hääle sisse sain, kuid ega see kõla kuigi tugev polnud, aga kuulata sai küll.

Detektori ehitamise tegi võimalikuks see, et raadio saatejaam asus lähedal – Türil ja seetõttu oli kuuldavus hea. 1938. a. Paides sai veel kuulatud ja kostis hästi, sest saatejaam oli väga lähedal. Kõige viimasena kuulasin ma maal kodus 1940. a ärevatel juunipäevadel. Selleks tirisin maja laka peale antennitraadid üles ja tegin hea maaühenduse. Sõja ajal lasti Türi raadiomast puruks ja ma ei julenud sellega jännata ka enam.

Mul on meeles, et vabariigi aastapäeval oli nii suur sula nagu kevadel, sest veed kõik jooksid. Sellel kevadel oli nimede eestistamise kampaania. Meie peres arutati ja peeti hulga aega nõu. Kirjutasime ka Kaarlile, et mis tema tahab. Lõpuks otsustati, et võtame Piiroja, sest enne oli olnud Piilov ja vahel ka Pilov, et siis on natuke sarnane.

Kevadel oli emal ja Mahtal palju tegemist, sest ees seisid Mahta pulmad juuni algul suviste teisel pühal. Valmistati kaasavara: küll linu, käterätte, põrandariideid ja muud sinna juurde kuuluvat. Koeru tisleri juures lasti teha kolme poolega üleriietekapp. Suvel anti õele ka üks mullikas.

Pulmapäev – teine suvistepüha oli ilus. Külalisi oli palju nii Tallinnast, Pärnust, Narvast ja kodu ümbrusest. Noorpaar sõitis laulatusele autoga, millega tulid Pärnust Färdi oma naisega ja Kaarel. Teiste jaoks oli buss tellitud. Kogunemine oli meie pool ja siis sõideti Koeru kirikusse laulatusele. Pärast seda läksime peigmehe koju Vahukülla ( naaberkülla ) pulmi pidama, kus söödi, joodi ja tantsiti õues. See oli ilus koht metsa ääres mäekünka peal. Külalisi oli 50-60 ringis. Pärast pulmi läks Mahta mehega Preedi asundusse elama, kus neil oli väike talukoht – 14 ha suurune.

Suvi möödus kodus nagu ikka töö tähe all, aga mul oli veidi raskem, sest suvel jäi Oskar väga haigeks – tal oli suur palavik paar nädalat. Nüüd oli minul vaja mehe eest kõikjal väljas olla. Parajasti oli kesakünni aeg ja pidin üksinda hakkama saama ning saingi. Õnneks Oskarile mingit kõrvalhaigust ei löönud ja ta kosus ruttu.

Enne jaanipäeva oli meil kooli lõpuklassiga ekskursioon Lõuna-Eestisse: Tartu – Elva – Otepää – Pühajärve. See oli mulle esimene sõit nii kaugele ilusatesse paikadesse. Tartus olime ööd ja saime isegi kinno minna “Ristirüütleid” vaatama.

Suvel sai veel teinegi pikk reis tehtud: nimelt kutsus Kaarel meid emaga Pärnusse. Sõitsime kitsarööpalisel raudteel Järva-Jaani – Türi – Eidapere – Pärnu. Rong logistas hästi kaua ja vahejaamades ootasime pi­kalt. Pärnus tol korral suvisel ajal oli nii kena ilus roheline. Rannas kau­nid suvilad ja pansionaadid, rahvast palju jalutamas ning isegi võõrkeel­set juttu võis kuulda. Mulle jäi sealt kõige rohkem meelde sigarettide mõ­nus lõhn, mida ma tundsin härrasmeeste ligiduses olles. Olime külas paar päeva. Färdi pere oli vahepeal pagaritööga jõukaks saanud ja ranna ligi­dale majad ostnud. Üks oli suurem, kus olid ka pagaritöökoja ruumid, tei­ne väiksem maja oli hoovis. Krunt oli suur – ligi 1300 ruutmeetrit ja see kõik oli neil maksma läinud 1,5 miljonit senti. Tol ajal oli see umbes kahe talukoha hind.

Sügis oli väga vihmane ja oli tükk tegemist, et põllutööd saaksid enne talve tehtud. Kui välistööd juba kõik korda said, hakkasin ma kodus mööblit tegema. Endi perele tegin köögikapi, tualettkapi peegli ette ja veel pisemaid esemeid. Juliusele tegin puhvetikapi ja naabriperele köögikapi. See töö läks kevadeni välja.

Jõulud olid mustad ja käisime Preedis õe pool külas. Isa-ema läksid hobusega, meie teised aga jala. Kaarel oli ka Pärnust kodus. Ta käis pea iga kord pühade ajal kodus ning siis oli kena perega koos istuda ja linnauudiseid kuulata.

1937. aasta jaanuar ja veebruar mööduvad mööblitegemise tähe all. Lihavõttepühad on sel aastal märtsi lõpus ja jälle on meie peres pulmad tulemas – Oskar hakkab naist võtma. Algavad pulmadeks ettevalmistused nagu sel puhul ikka. Tehakse rohkem õlut ja pulmatoite, mille tegemisel on ka külanaiste abi vaja. Külalisi tuleb palju Tallinnast, Pärnust ja Narvast ning kodukülast. On kohe tegemist, et kuhu kõik magama panna ja osa paigutatakse naabrite poole. Laulatus on Koeru kirikus. Sinna minnakse Oskari pruudi kodust, kus enne antakse kerge eine – kohvi ja saia. Kirikust tullakse suure kihutamisega hobustega meile, kus peetakse pulmapidu. Süüa, juua ja tantsu ning lõbu on laialt. Pärast on jälle külaliste Rakke jaama sõidutamine. Talv on veel täies jõus ja lund on palju. Peale pulmi on pere suurem. Algul on nii imelik ja võõras, aga pikapeale harjub ära.

Kevadel, kui algavad põllutööd, lähen päevilisena tööle mõisa, selle rikka uustulnuka juurde. Töölisi on seal palju ja tööd ka jätkub. Kevadel maksab Molotsov 2,5 krooni päevas, aga suvel, kui on heina- ja viljakoristamise aeg, 3,5 krooni. Töö tegemine seal hulga inimestega on omaette ka huvitav. Koos on noored mehed ja igaüks näitab oma võimeid: kes teeb suurema heinakoorma, kes tassib raskema viljakoti jne. Suve keskel on mul juba nii palju raha kogutud, et ostan endale Koerust uue jalgratta. On päris uhke uue rattaga sõita ja tööl käia. See töölkäimine kestab kuni septembri alguseni.

Septembris algab mu elus uus etapp – panen asjad kohvrisse ja sõidan Tallinnasse. Mul oli juba varem see plaan täditütre Meetaga läbi räägitud, et sügisel linna lähen. Tema lubas mind aidata töökoha leidmisel. Linnasõit läheb hästi ja jõuan ilusti täditütre juurde, kus mul on esialgu peatuskoht s. t. öömaja. Nüüd algab töö otsimine ajalehekuulutuste kaudu. Saab käidud ning otsitud üsna mitmed ja mitmed kohad läbi, enne kui saan koha ühes tisleritöökojas. See on väike töötuba. Enne mind on seal kaks töömeest ja peremees ise, kes ka vahel tööd tegi. Töö on mulle muidugi tuttav, aga ega mulle muud anta, kui õpipoisi koht ja tasuks 18 senti tunnis. Kuid hea on, et peremees lubab tööd teha 10 tundi päevas. Töökojas tehakse suuri ümmargusi söögilaudu koos vaheklappidega, mis teevad laua hästi pikaks, kui lahti tõmmata. Vahel tehakse ka mõni väike kapp. Mina kui kõige noorem õpipoiss, pean mõnikord koos peremehega täikal käruga mööblit müümas käima ja juhtub ka seda, et tuleb kõik tagasi tuua.

Esialgu elasin mõne nädala Meeta juures üürilisena, aga siis sain te­ma tuttavate kaudu voodikoha ühe turukaupmehe juurde. See elamine oli vanas linnakindluse tornis Müürivahe tänavas – Munkadetagune torn, aga sissekäik sinna oli Uuelt tänavalt. Korter oli väga külm ja vesi külmus tuppa ära, kuid noorel mehel ei olnud sellest midagi. Pugesin õhtul teki alla ja palitu veel peale ning oli soe küll.

Loe ka Arved Piiroja mälestuste I osaII osa, III osaIV osaV osaVI osaVII osaVIII osa, IX osa ja X osa.

Leave a Reply