Vaablased

Vaablased on saabunud Nahkanuiale. Tegemist on hiigelsuurte, ilmselt ürgajast pärit herilastega, kes on mingil moel suutnud vältida väljasuremist ning otsivad endale uut kodu.

Kui Räägu Ants rääkis mulle oma võitlusest nende koletistega, tundus tema jutt küll otsekui teiselt planeedilt. Nüüd kus need väikese linnu mõõtu õelad putukad tiibade põrisedes mööda meie õue ja tubasid kihutavad, pole lugu üldsegi naljakas. Ükspäev näiteks kukkus üks neist ennast lae pealt põrandale poolvigaseks ja komberdas laste kööki tulles tüdruku tooli kõrval. Tänasime juhust, et koll tüdruku tooli ei kukkunud ja sealt talle sirakat ei andnud.

Viimastel päevadel ongi tulnud keskmiselt 1-2 vaablast maha lüüa. Kust nad tuppa saavad, pole veel selge. Maarja on näinud üht neist sisenemas majja läbi salakäigu katuseviilu ülemises nurgas. Mina olen selle peale teinud kaks luureretke pööningule, et nende sigidike pesa leida ja hävitada kuid pööningul valitseb minu külastuste ajal haudvaikus!

Ilmelik on see, et kõigi Nahkanuial veedetud aastate jooksul pole me Maarjaga siin näinud ühtegi vaablast! Tegelikult pole meil kummalgi nendega mingit kokkupuudet kogu oma varasema elu jooksul. Oleks huvitav jälile jõuda vaablaste ühepoolse sümpaatia põhjustes Nahkanuia ja Nipi Kõrsi talu vastu. Keegi oskab äkki aidata? Kust ja miks nad tulevad? Mida tahavad? Äkki selleks ongi Kärdumäel ohvrikivi, et nendele satikatele iga viie või viiekümne aasta järel mõni neitsi ohvriks tuua või vähemalt verine lihakäntsakas visata. Arvestades nende suurust, pole põhjust arvata, et nad vähemaga lepivad.

Tõsiselt rääkides on selge, et vaatamata oma hirmuäratavale välimusele on vaablane inimese jaoks üsna ohutu putukas. Kõik need isendid keda meie oleme kohanud, pole püüdnud kedagi rünnata. Sellegipoolest väldiksin esimese hooga vaablaseid kui oma lähinaabreid. On öeldud, et “vapsikute e. kõige suuremate herilaste nõelamisest tekkivad reaktsioonid võivad isegi tugevamad olla mesilaste nõelamisest põhjustatud reaktsioonidest” ja Maarja on vastuvõtlik juba Kalle minimesilaste hammustustele. Ei tahaks enam suuremaid tragöödiaid kui tema kokkukukkumine mesilaste rünnaku tõttu möödunud suvel Vardja teel, kus ta Matildega jalutas.

Leave a Reply