“Küla kas neelab su alla või sülitab välja”

Leidsin meie Paide kodust juhuslikult üles ühe artikli, mida olen kaua aega otsinud. Tegemist on Postimehe Arteri (23. detsember 2006 nr 51/357) intervjuuga, kus küsitletavaks on Fred Jüssi. Selles artiklis esitab ajakirjanik Fredile ühe küsimuse, millele antud vastus on mind jäänud kummitama seniajani. Fredi vastus külaelu olemusest on kindlasti elulisem kui Ivo Linna arvamus maaelanike ja maaelu kohta, mida ka ühes blogipostituses pisut oma vaatenurgast käsitlesin. Et see vastus sobib nii hetkemeeleollu kui iseloomustab tegelikult kogu minu ümber keerlevat elu siin Nahkanuias, tahan selle lõigukese siinkohal ära tuua. Asjast ette tõtates ütlen, et nõustudes Fred Jüssi poolt öelduga täielikult, evin siiski lootust, et minuga nii ei lähe!

Ajakirjanik: Miks te Hiiumaal oma maja valmis ei saanud?

Fred Jüssi: Sain aru, et see pole mulle koht elamiseks. Kui tahan minna külasse elama, pean ise ka sulanduma külasse. Pean külaga suhtlema. Ma ei saa ju üksinda midagi teha.

Vajan traktoristi, aga ta ei taha raha, ta ütleb, et tal on endalgi seda. Küsin, et mida ta siis tahab. Ta vastab, et kui saaks lõuad märjaks. Ostan talle pudeli, aga ta tahab selle selle koos minuga ära juua. Ja kui ma temaga koos seda ära ei joo, siis järgmine kord ei tule appi, vaid ütleb, et tal pole aega. Tal on aega küll – aga ta istub poe taga meestega. Ja kui oleme ühe pudeli ära joonud, võtab ta istme alt mutrivõtmete vahelt teise pudeli veel. Pean selle ka koos temaga ära jooma. Võin ju korraks endale niisugust lõbu lubada, aga ma ei saa lasta sellest teha oma elamise viisi.

Ma ei sobi külasse, ja seepärast loobusin mõttest sinna elama minna. Mu vaimne keskkond on mujal, mu tõelised sõbrad elavad teises keskkonnas. Mäletan ka oma endisi õpilasi Emmastes. Kui paljud neist on praegu sealsel surnuaial. Kui paljud jõid ennast surnuks, kes sõitis ennast surnuks…

See on vaimne keskkond, kuhu ma ei sobi. Kui tahad külas elada, on kaks võimalust: küla kas neelab su alla või sülitab välja. Kui ta neelab su alla, siis oled kadunud. Mõtlen täiesti siiralt, ma vastutan oma sõnade eest.

Mõelge ka teie sõbrad! Ja andke teada mida te sellest mõttekäigust arvate. Usun, et aastal 2008 ei sõltu põllu harimine enam poe juures istuvast ja õlut kaanivast traktoristist, kuigi see kujund kandub teatud mõttes üle ka tänapäeva. Jäänud on suhtumine, kui sa ei ole meiega, pole meil sinu ja sinu asjade jaoks aega. Tunnen palju toredaid inimesi siin Koeru vallas, kes nagu ei sõltuks sellest mõtteviisist aga päris kindel ma ka ei ole. Klannid on siin tajutavad igal sammul.

“Küla kas neelab su alla või sülitab välja.” Oleneb mida ja keda külaks pidada. Nagu ma ütlesin, suhtlen paljude sümpaatsete ja tarkade inimestega ja see tekitab tunde nagu oleks kõik korras. Samas võib see olla ka pettekujutelm, sest pühapäevased sündmused viitasid vastupidisele. “Rahvas” võib tõepoolest arvata teisiti ja selles kontektsis ei tahaks ma küll alla neelatud saada, sest siis olen ma kadunud. Ma ei suuda ennast näiteks samastada teiste kätetööle sülitava “kohaliku” või külaelanikuga.

6 kommentaari to ““Küla kas neelab su alla või sülitab välja””

  1. Veel üks põhjendus, miks mitte armastada maaelu « Punase Hanrahani Viimane Vaatus Says:

    […] 14, 2008 Siin on ilusasti välja toodud kõik, mida ka oma blogis samateemaliste sissekannetega olen üritanud öelda. Ela siis sellisis Fred […]

  2. kliendikeskne ökosoojustus Says:

    oi kui karmid, viimased postitused. ma arvan, et Sa ise kipud vastandama, muidu samad tunded vahest. Äkki see põhja-eesti väljasõit oleks olnud Sinu initsiatsioon, vastuvõtmine, või mis? Kas vana looduskaitsemees, zigulimees kohalik atv mees on yks klann?

  3. marko Says:

    Postitused on tavapärasest karmimad tõepoolest. Kui Nahkanuiale tulin, oli mu ainsaks sooviks elada rahulikult oma elu ja suhelda kõigiga, avatult ja eelarvamusteta. Alguses see õnnestus aga siis tuli mängu inimlik faktor. Infot sadas sisse uksest ja aknast, kes on loll ja kes veel lollim. Laveerisin edasi aga mõistsin, et nii ei saa. Asi toimis ju teistpidi ka. Sellest kellega mina suhtlesin, hakkasid järeldusi tegema teised. Siit see klanniteema.

    Sa kirjutad, et Sul on vahest samad tunded. Mul praegu see “vahest” ongi. Tegelikult püüan ma ikka kõigiga läbi saada ja suhelda. Nii hästi-halvasti kui oskan. Ja enesekriitika on mul ka olemas, näiteks “vana looduskaitsemehe” kõnedele mittevastamise pärast tunnen tõelist piinlikust! See on minu rumalusest tekkinud olukord ja ma ei püüagi ennast tagajärgede eest peita. Kui vaja siis vastutan!

    Kui jätta kõrvale viimaste nädalate ja isegi suve pinged seoses tee ja selle sulgemise plaanidega, on olukord rahuldav. Samas on raske mitte võtta seisukohta, kui sa näed kuidas sinu enda kätetöö mõnele absoluutselt korda ei lähe. Ja nende mõnede järgi kogu maailma piirangud ongi seatud, kahjuks. Ka politsei on teedel väljas kiiruseületajate pärast, keda on tegelikult väga väike osa liiklejatest. Paradoksaalne aga tõsi.

    Kui ma näiteks läheksin külla oma sõber Juhanile, oleksin ma tema õues seistes külaline, mitte vastupidi. Mis iganes mulle tema juures meeldib või ei meeldi, oleks mu ainus õigus talle seda viiskalt öelda aga mitte ise muudatusi hakata ellu viima. :) Nõus?

  4. kliendikeskne ökosoojustus Says:

    Sa peaksid vist ikka väravate, kettide, postide, lukkude, plekkkeelumärkide asemel trossi väravasse tõmbama, nii atv mehe kaela lõrgusele, saavad kõik valutumalt hakkama ;)

  5. marko Says:

    :) Kui lugeda minu ajaveebi kõiki postitusi, võib näha, et ma ei ole tegelikult sugugi nii vaenulik kui see mõne üksiku postituse põhjal võib näida. Mul ei ole tegelikult midagi millegi vastu, mida kasutatakse eesmärgipäraselt ja põhjendatult. On asju, mis võivad olla mulle ebamugavad aga ma talun neid, sest need on vajalikud, nii objektiivses kui subjektiivses mõttes. ATV ja nende omanikud tulevad siin blogis teemaks a) seepärast, et nad on paratamatult üks osa Nahkanuia igapäevaelust ja b) tahan siin ajaveebis kajastada sündmusi (sh. ka oma mõtteid) nii nagu nad juhtuvad. Ilustamata!

    Miks osad asjad mõjuvad valulisemalt kui peaks, tuleneb sellest, et ma ei oska siit Nahkanuiast enam kuhugi kaugemale põgeneda. Olen elanud suurlinnas ja väikelinnas, korrusmajas ja linnalähedases suvilarajoonis. Hoolimatus üksteise vastu on olnud igal pool lausa füüsiliselt tajutav. Lõpuks tekib selline nurkasurutud looma tunne, kus puudub muu võimalus kui vastu hakata. Olen oma võitlusvahendi valinud enda arvates edumeelse, argumenteerimise ja selgitamise. See, et ma siin blogis aeg-ajalt läbielatud teemad tõsisemalt ette võtan, on mulle auru väljalaskmise viis. Reeglina need postitused edasisi suhteid ei sega. Sest nagu kirjutasin, läksime ka viimaste ATV meestega lahku küllaltki sõbralikus meeleolus, kusjuures minu poolt sai mõlemale esitatud korduv kutse teinekord Nahkanuialt läbi astuda ka muu kui ATV-ga metsasõidu pärast.

    Seega trossi ei tule! Pole plaanis ega saa ka plaani. Vaatamate teienekord leegitsevatele emotsioonidele olen alati valmis murelise ära kuulama ja siis aitama. Läksid ju ka pühapäevased lustisõitjad lõpuks ikkagi Vardjale, tegime lihtsalt vastasikku reeglid, millest lubasime kinni pidada.

  6. valgelind Says:

    Ka mind on see lugu kummitama jäänud.
    Kõndisin just praegu mööda oma tühja maamaja ja mõtlesin selle, kui korraga taipasin – INIMESED OTSIVAD JUHTI. Seda tõelist.
    Panin uuesti tule põlema ja arvuti käima ning otsisin, kuhu Fredile kirjutada, kuni leidsin siinse foorumi. Kui keegi näeb Fredi, siis öelge talle, et rahvas otsib endale kuningat! Iva polnud viinas, kuid kui ta kuningat ei leia, hakkab ta jooma.

Leave a Reply