Endel Lillemaa

Endel Lillemaa on sündinud Silmsi külas, Lepiku talus. Tema isa Gustas Lillemaa oli seal pooleteramees. Talu maad laiusid kokku 4 hektaril ja koosnesid 11-st väiksemast maatükist. Lembitu isal seda talu osta ei õnnestunud, sest kuigi vald korraldas igal aastal enampakkumise, ajasid külamehed hinna kõrgeks. Lõpuks võttis riik rendimaa ära ja neil tuli elamiseks uus koht otsida. Kui isa lõpuks uue koha leidis ja seda vaatama läks, öeldi ka see neile ära. Rendileandjaid oli ähvardatud mahalaskmisega, kui nad Lillemaadega käed löövad. Mindi edasi Köisi. Seal, Oorepil, Satsi talus, kus elas Tarell Endel, saadi jälle pooletera peale. Köisil oldi ainult aasta, sest sealt sokutati nad tuttavate poolt Kördile, Nahkanuia külla.

Kördi talu oli väga suur, Endli sõnul 60 hektarit. Talu pidas Kördi Anna koos oma vigase poja ja emaga. Perekond saabus Kördile 1943 aastal ja endiselt jäädi pooleterameesteks. Hiljem said uusmaakoha Kõrsi väravast. Maad anti neile poolteist normi ehk seitsme lubatu asemel 9,5 hektarit.

Tollal olid kõik Kördi hooned veel püsti ja kasutamiskõlblikud. Elumaja siiski juba lagunes, sest kui Kördilt lahkuti, oli põhjuseks selle väga halvas korras katus, mis hakkas sisse vajuma. Millalgi 50-ndate alguses (ilmselt 1950-53) elas perekond mõnda aega Rõhu külas Kure talus, Kabi Anastasja majas, mis Sakkuli Tulli sõnul oli tol ajal tühi perenaise vangisviibimise tõttu.

Just Kurelt mindigi edasi Kangelase tallu “Kõrsi väravas“. Ilmselt toimus see aastal 1954. Seal ootas neid ees hoone, mis algselt oli ehitatud talliks ning kuhu hiljem oli plaanitud elumaja juurde teha. Saabunud sõda muutis plaane ja hoopis tall ehitati elumajaks ümber. Selleks ladusid vennad tallile palkidest vahesina. Tegelikkuses tehtigi kõik majaehitustööd ema juhendamisel isa ja vennaga. Suurte puidutöökogemustega ema lasi vendadel kolm korda palgid maha võtta ja tagasi laduda vale vara tõttu. Vend August tegi majale aknad ja uksed. Oma ema kohta ütles Endel: „Meie ema oli puutöömees, ja voki lasi oma vendadel teha aga ütles, et hambaid ei pane, need panen ma ise.“ Ema rautas ka hobuseid ja õpetas ka Endli seda tegema. Sepatööks sobis hästi vana Kõrsi sepikoda (ilmselt Aleksandri poolt ehitatud), mis tol ajal kenasti olemas oli.

Endel ise Kurel ei elanud, sest läks 1950. aastal sõjaväkke. Kui ta 53-ndal sealt naases, elasid teised juba seal.

Endel Lillemaa elu Nahkanuial kujunes huvitavaks ja sündmusterikkaks. Sõja lõppedes, 1945-ndal aastal, korjas ja kahjutustas Endel aasta lõpuni mürske, miine, lennukipomme Päinurmes, Huuksis, Koigis, Vaol ja Müüsleris.

Samal ajal hakati jagama uusmaakohti. Ka Tambu tallu tuli rentnik, kelle metsavennad kinni võtsid, kaevu juures vigaseks peksid ja lõpuks puuhaluga surnuks lõid. Mehe naist ja väikest last aetud taga kuni Preedini, kus keegi nad ära peitis. See ajas rahva kihevile, sest sama võis juhtuda kellega iganes ning mehed astusid „kui üks mees“ rahvakaitsesse. Nende seas olid ka Saare Karla (Nippi Kõrsi peremees), Pertelsoni Johannes ja Endel. Kõigile anti relvad ja granaadid. Endlist sai relvaomanik, kelleks ta jäi 1992 aastani. Endel on selle üle uhke, sest ametlikult võidi relv eriloa alusel anda alles 16-st eluaastast, kuid tema oli relva saamise aastal (1945) kõigest 15 aastane.

Saadud relva tuli aeg-ajalt ka kasutada. Juhtus nii, et vene sõdurid piinasid Jõekülas üht Lettensi nimelist meest. Mehele anti surma ähvardusel korraldus kindel summa raha kokku ajada. Ilmselt informeeris Lettens asjast rahvakaitset või miilitsat, sest majasse saadeti relvestatud patrull. Endli sõnul valvati kahe mehega kaks ööd. „Tulid kurrat, kolm sõjaväelast. Niikui sisse astusid, mul automaadiga … käed üles. Aa ma olin see aeg 15 aastane. … Ja siis on niimodi et „granaadid maha, automaadid maha“, seisid püsti, hoidsime kinni. Ja siis jäin üksi sinna nendega valvesse, teine mees läks helistama. Kuskilt Paidest abiväge tuli ja viisid ära. Kolm tükki võtsime ära kurat.“

Aasta oli siis 1945. Tol korral olevat üks mees seal nii täis olnud, et „kusi kriminaaljälituse ülema täis.“ Endel imestab siiani, et kuidas neid poisikesi pandi pärast kahekesi relvastatud sõjaväelasi valvama. „Aga meil olid granaadid peos, kohe päästame kui maha ei pane. Panid ära, korjasime relvad ära ja siis seisid ühes hunnikus niikaua kui … Pool päeva kurat ennam kui tuldi järele. Katsu valvata kurat.“

Ka metsavendadega oli palju probleeme. Kangelase rahvalt viisid ära kaheaastase tiine mullika. Endel võttis kaks neist viijatest hiljem isiklikult kinni. „Nemad hävitasid oma aru järgi nõukogude aktiviste.“ Nahkanuialt ja Rõhu küladest ei olnud rohkem metsavendi kui Muusikuse Mihkel, hilisem Komsomoli kolhoosi raamatupidaja. Tulenevalt Endla soostiku lähedusest ja paiknemisest mitme maakonna piiril, oli see metsavendadele hea koht varjumiseks. Endli sõnul arvestati siinsetes metsades metsavendi 400 mehe ringis. Nii näiteks meenutab Endel, kuidas heina tehes oli sageli näha ja kuulda põõsastes liikuvaid metsavendi.

Pärast sõda valiti Endel „Komsomoli“ kolhoosi esimeheks. Ta ise meenutab seda nii: „Mind valiti esimeheks terve päeva. Ma ei old nõus, mul oli siseministeeriumi kooli juba avaldus sees. Ja ma tahtsin sinna minna. Ja kurat niikui üks mees. Kaks korda anti kaks tundi seal Voolaidil oli see mäe all, kus hakkab Rõhu. Esimene maja vasakul kui tuled sinna. … Voolaidid elasid seal. Ja siis oli nisukene kuradi asi, et seal siis mind valiti esimeheks. Ja ma vaatasin ah kurat lõin käega, et hea küll. Kurat saadeti sõjaväkke ära, aga eks mul old nihukesi pattusid, kaader oli vale. Aga keegi mulle ei öelnud. … Isegi sakstega ma ei arvestand kunagi. Lõpuni. Ja kui olin miilitsas, siis saksad ka kummardasid kurat.“

Nahkanuia ja Rõhu külade baasil loodud „Komsomoli“ kolhoos rajati 19.06.1949. Vastu ei hakanud keegi. Omakaitse omad ei saanud seda teha, neid ähvardas Siberisse minek, teistele mõjus see, et kolhoosi näilised eestvedajad olid kohalikud autoriteedid nagu Saare Kaarel ja Avarmaa Leo. Niiditõmbajaks pidas Endel ennast. Kolhoosi ei astunud muidu üks nõukogudesõbralikemaid inimesi, Pärtelsoni Johannes.

Kolhoosi tegemist käis Endel õppimas Paides, maanoorte koosolekul. Koosviibimine kestis kaks päeva. Valvega maja, väga salajane. Seal tehti selgeks, et kõik saksaaegsed tegelased on ohtlikud, nad tuleb välja selgitada ja ära saata. „Kurrat, saada kõik targad inimesed ära,“ oli Endli kommentaar. Vastupidiselt soovitatule rääkis ta Saare Karlaga ja palus tol Leoga rääkida.

Kolhoosiesimehena oli Endel „väga range ja täpne mees.“ Ta jõudsi kolhoosis teha kaks külvi. Kõik talivili ühe aastaga kolme põldu. Ta mäletab, et talvel ostis kolhoos kaks vagunit väetist. Ja siis tõid veel kaks vagunit, millele keegi järgi ei läinud. Kokku seega 4 vagunitäit, mis pandi Karjamardi küüni. Kevadel kästi sellest 25 tonni Altsaarele anda (Udeva-Aru) aga Endel keeldus. Kuna väetist läks endalgi hädasti vaja, andis meestele korralduse hargid kätte võtta ja mitte anda.

Endli otsusel käisid Komsomoli kolhoosi naised pühapäeviti kirikus hobusega, mitte jalgsi. Tema arvates polnud lihtsalt kohane lasta naistel pärast rasket nädalatööd pikk maa jalgsi käia. Selline põikpäisus tõi endaga kaasa konfilktid „sakstega“.

Endel läks sõjaväkke 1950 aasta maikuus ja teenis aega Jõhvi kandis. Kokku kestis tema teenistus kaks aastat. Neist kahest ühe veetis ta Krivasoos ja Sinimägedel, teise Velike Luki ja Staraja Rusaa vahel. Teenis Eesti Korpuses, mis oli 100% eesti väeosa. Üks osa tema teenistusest möödus Sinimägedel miine ja pomme korjates. Sinimägi on „põhjani, maani kurat käike ja koopaid ja laskepesasid ja suurtukiüpeasid ja kõik täis. See on nagu mesilasekärg, see mägi.“

Sõjaväest naastes elas Endel Paides vanas Riigipangas ühiselamus, seal kus oli perekonnaseisuaktide büroo (MM: praegune raekoda). Pärast seda elas Veski 8, oli „Rasmusseni juures“ korteris.

Kui tuli kolm aastat hiljem vaatama kuidas elu Nahkanuial sujub, valiti paugupealt ühel häälel uuesti kolhoosiesimeheks. Tema aga näitas miilitsatunnistust ja rahvas pidi oma otsuse tühistama. Endel ei uskunud, et teda valitakse, sest arvas inimesed ennast vihkavat selle pärast mida nõukogude võim oli teinud. Pakkus ise Lindermanni aga rahvas toda ei tahtnud.

10 aastat töötas Endel Järva-Jaanis piirkonnavolinikuna ja oli lisaks tuletõrje väljasõidukomandos Paides ja Järva-Jaanis varuautojuht. Garaazini oli kilomeeter joosta.

Endli vend August oli vennast kolm aastat noorem. Isa oli pärast sõda tallimees. Emal oli tugev astma. Suri vanema õe juurde Kivimäel. Tahtis enne surma kõik lapsed läbi käia. Käis enne ka Endli juures Järva-Jaanis. Isa suri Nahkanuial millalgi 60-ndatel.

See pn perekond Lillemaa pilt. Seisavad vasakult Valve ja August Lilemaa (abikaasad), Kaupo Unt, Endel Lillemaa, Valve Lillemaa. Istuvad: Alma ja Kustas Lillemaa (vanemad), Helene Pere (Valve ema). Ees: Margit Lillemaa (Valve ja Augusti tütar), Õie Unt ja Ulvi Unt. Foto pärit ilmselt aastast 1960, üles võetud Nahkanuias.

Mina kohtusin Endliga millalgi sel kevadel ja võtsin ta jutu linti. Osa kuuldust on sai nüüd kirja ja ilutseb käesoleva postituse sisuna. Tõenäoliselt tuleb Endlist siin veelgi juttu ja äkki suudan siia isegi mõne helilõigu üles laadida. Vat see oleks lahe, sest tema mahlakas kõnepruuk väärib jagamist!

Leave a Reply