MÄLESTUSED: Arved Piiroja elulugu – IX osa

Eestimaale on jõudnud suvi. Seekordses katkendis Arved Piiroja mälestustest tuleb juttu suvest kolmveerand sajandit tagasi. Kui tänapäeval on lastel suvel aega küllaga aga tegevust vähe, selliseid muresid omal ajal lahendama ei pidanud. Kool läbi, võtsid suurema osa ajast talutööd. Kuid õnneks mitte kogu vaba aeg ei kulunud vanemaid aidates. Pisut tegeldi näiteks sportimisega ning ootuspäraselt oli üheks oluliseks ajaveetmise mooduseks Väinjärve poistele kala- ja vähipüük. Neist kahest seekord peamiselt juttu tulebki. Millised olid kalapüügivõtted aastal 1934, mida, kust ja millal püüti! Teada saab sedagi, et täna Preedi sopina tuntud Väinjärve laht oli omal ajal eravalduses ning kala seal püüda ei võinud. Head lugemist!

1934. aasta kevadel lõpetasin ma algkooli. Tunnistusel oli ainult kolm “head” ning need olid maadeteadus, ajalugu ja võimlemine. Neid aineid andis teine õpetaja. Klassijuhatajaks ja põhiõpetajaks oli koolijuhataja ning kõik need kolm klassi, mis ma tema käe all õppisin, olid mul tunnistusel kogu aeg ainult rahuldavad tema ainetes. Ega ta õpilastes eriti vahet teinud, ikka olid kõigil rahuldavad, seda kirjutati siis sõnadega. Al­gul lubas õpetaja meid ka kuhugi ekskursioonile viia, aga see jäi ära. Ter­ve algkoolis õppimise aja jooksul ei saanud me kuhugi kaugemale. Meie ise – lõpuklassi lapsed – tegime väikese jalgrattamatka.

Suvi möödus nagu ikka kodus loomi kantseldades ja põllutööl abiks olles. Vabal ajal sai järvel kalal ja ujumas käidud. Tegime poistega ka sporti – kergejõustikku ja pidasime küladevahelisi võistlusi. Meil oli üks kena vanem poiss, kes käis linnas koolis ja oli hea sportlane. Tema oli meie juhendaja, organiseeris võistlusi, tegi meile diplomipaberid ja autasustas siis nendega. Ise ta võistles suurtel võistlustel ja päris edukalt. Spordivahendid olid suurelt jaolt muidugi enda tehtud ja nendega sai kodus harjutatud, aga võistluste ajaks muretses ta meile päris ehtsad vahendid. Suvi möödus päris kiiresti ja ei olnud aega igavust tunda, ennem oli tihti ajapuudus.

Kirjutaksin ka veidi pikemalt kalapüügist. Kevadel, kui järv hakkas jääst vabanema, toimus püük kalda äärest nn luhapealsetel aladel, kus tekkisid esimesed suuremad vaba vee lahvandused. Siis käisid Oskar ja Julius kogu aeg vaatamas, et millal haugide kudemisaeg kätte jõuab ja neid püüdma saab hakata. Õige aeg oli siis, kui kaldaäärses vees oli liiku­mist näha ja isegi mõnedel haugidel olid seljad veest väljas. Kalad olid oma tegemistest nii haaratud, et neile võis passimisega päris ligidale jõu­da ja siis parajal momendil ahinguga lüüa. Ahinguga raiumine oli väga keeruline tegevus, kuid vennad oskasid seda päris hästi, eriti Oskar. Hau­gid olid suurte gruppidena koos ja vahel juhtus nii, et ahingu otsa jäi ko­guni kolm väiksemat kala. Kõige suurem kala oli Oskaril 8 kilone ja tal oli tükk tegemist olnud, et see kätte saada. Kalamehi oli siis järve ääres palju. Kudemise ajal lasid mõned jahimehed püssiga hauge ja see oli kül-laltki edukas, ainult tekitas palju kära ning hirmutas kalad tükiks ajaks sellest kohast eemale.

Väinjärve rand 30-ndatel

Oli veel üks kalapüügi moodus, mida kasutati maikuu lõpupoole, kui järv oli jääst vaba ja luhapealsetel palju vett. Siis käidi paadiga, mis oli gaasilambiga varustatud, tule valgel kalda ääres ahinguga kalu raiumas. Peamiselt saadi linaskeid ja mõni haug oli ka ning vahel oli paadi põhi kohe kalu täis. Püük toimus öösiti, sest siis oli palju kalu liikumas. Paadi ninasse oli kinnitatud gaasilamp, mis valgustas järve põhja ning ahinguga mees oli ees ja passis kalu, et neid õigel momendil tabada ning paati tõsta. Paati juhtis ja edasi lükkas teine abimees, kes siis vastavalt olukorrale liikus. Kevadel oli mööda luhta sõita hea, sest polnud rohtu ega kõrkjaid ja nähtavus oli piisav.

Sellist püügiviisi kasutati veel augustis-septembris, kuid siis oli luhal pilliroog, mis segas paadi liikumist ja kala saadi vähem ning peamiselt olid need haugid. Hilissügisel kusagil oktoobris-novembris käis Oskar tulega Preedi jõel ja Vahuküla allikatel forelle püüdmas. See oli väga hea kala, eriti toorelt marineeritult ja Oskar oskas sellist forelli hästi teha.

Oskar oli meie pere kõige “ kõvem “ kalamees igasuguste püügivii-side peale ja ma käisin temaga koos sageli õngitsemas. See oli väga huvitav, olgugi et saak polnud kuigi hea. Paremad õngitsemispäevad olid veidi enne jaanipäeva ja ka südasuvel. Meie peres palju õngitsemas ei käidud, sest talutöö kõrval polnud eriti vaba aega. Sageli toimusid suvised kalapüüdmised pühapäeva varahommikust keskpäevani, sest siis algas kaladel nagu “ vaba aeg vaikimise ja puhkamisega “ ja näkkamist ei ol­nud.

Selline kalalkäimine algas ettevalmistustega laupäeva õhtul, kui varuti usse, mis oli mõnikord kuivuse tõttu väga raske ülesanne. Tuli otsida niiskemaid kohti ja õhtul või öösel rohu seest taskulambiga. Õnged tuli üle vaadata ja korrastada ning paat muretseda naabrite käest, sest meil seda polnud. Pühapäeva varahommikul päikesetõusu ajal võeti kalavarustus ja veidi leiba kaasa ning mindi järvele. Need hommikud, eriti ilusa ilmaga, tegid olemise ja meeleolu eriliseks. Külas oli veel vaikne ja kuulda oli vaid kukelaulu ning lehmade ammumist, mõned koerad haukusid. Hiljem oli kuulda inimeste hääli ja liikumist ning isegi mõni laulujorin sekka ja siis sõitis keegi vankri kolisedes kuhugi.

Kui juba järvel paadis istusime ja õige püügikoha juurde sõudsime, oli ootusärevus suur, et kuidas täna näkkab. Järv oli vahel nii tasane ja veepind kui peegel, ainult mõne kala sulpsatus lõi ringid veepinnale. Kalastuskoha juurde tuli vaikselt sõuda, siis paat aeruga sulustada, et õieti paigal püsiks õngitsemise ajal ja lõpuks õnged lahti harutada, ussid otsa panna ning veel 3 korda peale sülitada ja sisse visata. Nüüd algas ootamine, kunas näkkab ja millal saab esimese kala. Sageli olid ootamisajad väga pikad ja tuli minna uut püügikohta otsima ning seal sai jälle proovitud. Nii tegime ringi järvele peale ja lõpetasime enne lõunat, sest päeval kala enam ei võtnud. Meie külas palju harrastuskalamehi polnud ja kui olime järvel, siis oli vaid mõni üksik õngitseja ning uue püügikoha valimiseks oli palju võimalusi.

Väinjärve pikkus oli siis umbes 1,5 km ja laiem koht oli 800 m. Järve üks sopp, umbes 3-4 ha oli “ Järveotsa “ talu eravalduses ja sinna ei tohtinud õngitsema sõita, aga niisama lõbusõitu võis teha. 1938-41. a oli selle talu rentnikuks Liidi vanemate pere. Aastail 1930-39 oli järv mitmel korral välja renditud ja oli keelatud ilma lubadeta kalastamine, aga sellest hoolimata käidi ikka, sest pidevat vahti seal polnud. 1939. a tuli uus kõva korraldus ja pandi hoiatussildid üles, et röövpüüki ei tohi teha ning käidi sageli kontrollimas ning karistused olid küllalt ranged. Nüüd jäid Oskari kevadised ahinguga püügid õige harvaks, ei tasunud riskida, kuid mõned ikka mõnikord proovisid.

Vahel tegime ka unna püüki ja see käis nii, et võeti 2-3 meetrine latt, mis löödi arvatavasse heasse püügikohta kõrkjate äärde järve põhja sisse. Selle külge pandi und ( õngpüünis ) elava söödaga nii, et see sööt ( väike kala ) jäi parajasse sügavusse rippuma ja saaki ootama. Tavaliselt pandi unnad sisse õhtul ja hommikul käidi neid kontrollimas, saaki ära võtmas ning vahel ka uut sööta panemas. Põhiline saak olid haugid.

Sageli käisime poistega kalal ja kui paati ei saanud, sai lihtsalt vette mindud nii kaugele kaldast, kui oli võimalik, ja sealt siis õngitsetud. Ega saagid kuigi suured polnud, aga oli omamoodi põnev võrrelda, et kelle kala kõige suurem on. Vaadati ka ilma olukorda, sest hästi näkkas enne vihma ja eriti enne äikest ning siis sai nii kaua püütud, kui vähegi võimalik, kuigi ise olime läbimärjad.

Omaette harrastuseks oli järvel vähipüük, mida sai juba kevadel tehtud, kui vesi oli nii soe, et võis jalgupidi vette minna. Siis sai kaldaäärsetes mätastes ja urgudes käega kobatud ning vähke otsitud, sest ega nad päeval palju ringi liikunud. Vahel juhtus ka nii, et vähk haaras näpust kinni ja see tegi hirmsat valu, aga kes sellest hoolis. Madalal luhapealsel, kus oli risu, ronte ja kive, sai neid tasakesi ümber pööratud ning siis pidid hästi kärmas olema, et vähki tabada ning sealt võis head saaki saada. Ke-vadel oli selle poolest halb püüda, et vesi oli külm ja ei saanud kuigi kaua vees olla, vaid tuli kaldale tulla ning sooja saamiseks joosta.

Suvised vähipüügid olid palju mõnusamad, kuna vesi oli soe ja siis sai öösiti taskulambiga tasa hiilides mööda madalat järvepõhja neid püütud, sest tuld nad ei kartnud. Vähk tuli keskkohast kinni haarata ja veest välja võtta, sest siis ei saanud ta sõrgadega napsata. Natapüüki meil siis ei olnud ja alles 50-ndatel aastatel sai Väinjärvel sõpradega augustikuus nattadega vähke püütud ning saagid olid suured.

Paadiga Väinjärvel lõbutsemas

Loe ka Arved Piiroja mälestuste I osaII osa, III osaIV osaV osaVI osaVII osa ja VII osa.

2x fotod http://vanadpildid.net:

1. Väinjärve rand 30-ndatel
2. Paadiga Väinjärvel lõbutsemas

Leave a Reply