Kus poegivad tuhkrud?

Sellest pole kaua möödas kui avastasime naabertalu varemetest sügavas talveunes kähriku. Täna kutsus Maarja mind aita, kus kuuldusid imelikud hääled. Olles ennast varustanud kinnaste ja pealambiga, asusin otsima hääle allikat. Vana gaasipliidi tagant, kivivillalehtede kõrvalt, laudpõrandalt, ümbritsetuna sulgedest ja vististki ka kuivanud sitajunnidest leidsin väikese piiksuva olendi.

Pole kahtlustki, et tegemist sellesama loomakese järeltulijaga, kelle punakaspruunid piklikud junnid juba talvel aita kaunistasid. Kas võib tegemist olla tuhkruga? Kindlust ei oska lisada ka Maarja, kes korra on looma näinud oma koju (aita) minemas.

Tervitasime Matuga oma uut naabrit ja jääme ootama aidaelanike uusi samme. Kui see on tuhkur, oleks ju tore teda siinkandis sagedamini näha, sest närilistele mõjub selle looma kohalolu fataalselt. Kas ka lindudele, see on teine teema, sest millegipärast olid kuldnokkade pesakastidest juba hulk aega tagasi munad välja loobitud ja tühjaks söödud. Nüüd mul kuldnokkasid pesitsemas polegi ning kahtluste paikapidavuse puhul ei tule ka. Igatahes seda pisikest olendit ma esialgu puutuda ei kavatse, las kasvab.

Muidu oli väga tore õhtu. Olime kõik väljas ja toimetasime omi asju. Maarja kaevas juba sajandat korda ümber pojengipõõsaid, mina niitsin ja lapsed hullasid batuudi peal. Grillisime selle aasta esimese saslõki ning sõime seda leiva ja limpsiga. Päike paistis, niidetud rohi lõhnas.

Leave a Reply