Miks ma pean blogima?

Sunnin ennast seda postitust kirjutama. Aeg on küll hiline ja pea paks päeva (töistest) mõtetest aga ma tean, et kui ma seda ei tee, kaotan ma ajapikku midagi mulle väga olulist.

Ma ei pea ajaveebi pidamist oma elu mõtteks. Aga koos vanadpildid.net ja koerufoorum.net projektiga on sellel oluline osa minu olemises see, kes ma olen. Esiteks ei ole tegemist kergelt saavutatud eesmärkidega. Need kõik on nõudnud oma osa minu ajast ja on seega muutunud osaks minu elust. Samas ei ole see toimunud minu tahte vastaselt. Enese väljendamine nende projektide kaudu on aidanud mul paremini mõista ennast ja loodetavasti teistel ka mind. Jättes need projektid, kaotaksid ma suure osa oma tänasest, raskelt saavutatud kuid küllaltki tõetruust identiteedist.

Olen ka varem teinud elus kannapöördeid ja jätnud tehtu seljataha. Uus algus võib olla teatud mõttes värskendav aga sagedamini on tegemist tõelise ressursiröövliga. Usun, et kui me suudaksime kuidagi mõõta kui palju me kulutame energiat kannapöörete silumisteks ja uuteks algusteks, poleks meist nende tegijat.

Asjal on teinegi, palju proosalisem külg. Stabiilsus maksab. Maksab teeninduses ja tootmises, era- ja riigisektoris. Sest stabiilsus, see tähendab kogemusi, see tähendab rahulolu endaga ja teiste rahulolu sinuga, see tähendab enam aega oma pere jaoks, pingevabalt tehtud tööd ja muretut puhkust. See võib tähendada vastutust aga võib tähendada ka usaldust. Kindlasti tähendab see püsivat ja mõistliku suurusega sissetulekut.

Kõige olulisem asja juures on ära tunda see õige. Nagu öeldud ei ole ajaveebi pidamine kunagi olnud minu elu eesmärk ega saa ka selleks. Aga see on kahtlemata üks väga oluline osa sellest “õigest”, mis mina olen ära tundnud. Nagu ka vanadpildid.net ja pisut vähem koerufoorum.net. Need on selle elu sümbolid, millest ma palju pean ja veel enam loodan. Minu maaelu sümbolid – pere, kodu, kodukoht. Eile, täna, homme.

Miks ma sellest kirjutan? Esiteks seepärast, et mitte kaotada sidet oma raskelt ülestöötatud ajaveebi ja selle kaudu kujunenud eluviisiga. Sellise suhteliselt rahuliku, omasoodu kulgeva ja stabiilset eluviisiga, mille poole ma kaua olen püüelnud aga mis nüüd, saabudes, on kerge käest libisema.

Sest oma igapäevast leiba teenides kipun mattuma probleemidesse, millel ei ole mitte mingisugust seost minu isiklike püüdlustega. Päeval töötades, õhtul väsinult kodus olles toimunut analüüsides jääb seni saavutatu tahaplaanile. Ja see on halb! Seda tuleb muuta, sest minu elusse peab ka kõige halvemal juhul jääma midagi läbinisti minulikku. Just see viimane aitas mul jõuda sinna kus ma täna ka tööalaselt olen!

Ja see ongi lühidalt kõik see, mis tahtis välja tulla. Põhjus, miks ma pean blogima või ennast lausa selleks sundima. Milliseks kujuneb selle “sundimise” ja minu teatavate elumuutuste käigus Nahkanuia ajaveeb, näitab aeg. Tasub lainele jääda!

One Response to “Miks ma pean blogima?”

  1. Hundi ulg Says:

    Tasakaalu leidmine, millest Sa kirjutad on meeste jaoks tõsine probleem. Mees peatub elu jooksul mitu korda. Algul on küsimused, mida tahan. Siis need, kes ma olen ning mida olen saavutanud, milline on minu koht selle suure söögilaua taga. Ja siis need kõhkluse ja otsuste peatused – kas seda tööd peangi tegema kuni pensionini, kas see oligi siis armastus. Ja muud oma mina leidmise valusad ja keerulised küsimused uuesti ja uuesti.

    Rahu saabub vanusega, kui tead, et seda põhilist, mis oli elu sisu, ei saa enam kunagi muuta. Läks nagu läks koos kõigi otsuste ja elupööretega.

    Tasakaalukust ja tarku otsuseid.

Leave a Reply