MÄLESTUSED: Arved Piiroja elulugu – VIII osa

Seekordset osa Arved Piiroja mälestustest on raske ühe nimetaja all kokku võtta. Juttu tuleb erinevatel teemadel. Äratundmisrõõmu jagub siiski küllaldaselt ka seekord. Kaklused kooli lõpupeol või lihtsalt peol, tühjade pudelite korjamine pärast pidu, majandussurutis. Lühidalt kirjeldab Arved ka Koerut ja kalamehed võivad kõrva taha panna “uue” kala püüdmise mooduse – kaikaga vastu jääd tagudes kala uimastamise. Nii et on mida lugeda!

Meelde on jäänud ka kevadised koolilõpupäevad. Algusaastail olid koolis ju päris suured 16-17-ne aastased mehed ja neid oli mitmest külast. Kuid ei tea, mis ajast alates oli selline komme, et lõpupäeval toimusid küladevahelised poiste löömingud. Selleks valmistuti aegsasti ette ja neis kaklustes kasutati peamiselt kaikaid ja kive. Kisa ja kära oli palju ning vahel oli isegi verd näha. Väiksed lapsed ja tüdrukud olid hirmul ja jooksid kaugemale. Aga üks komme oli veel. Sel ajal kirjutati koolis tindiga ja igal lapsel oli oma tindipott. Viimasel päeval rabati neid potte nii palju kui sai ja loobiti siis õues vastu seina puruks. Pidi aga passima, et õpetajad ei näe, sest siis oleks sattunud juba ette sügiseks musta nimekirja.

1932. aasta kevadel korraldati peale kooli lõppu kihelkondlik laste laulupäev Koerus. Olin siis 4. klassis ja ka tegelaste hulgas. Kõigepealt toimus muidugi rongkäik Aruküla parki, kus oli väike laululava ja seal siis lauldi ja hullati.

[—]

Kui mõisaaias õunad ja ploomid juba süüa kõlbasid, sai ikka vahel harva neid seal maitsmas käidud. Ega see alati ei õnnestunud ja siis oli jooksmist palju.

Suvel oli ka lõbusaid momente nagu siis, kui pritsimehed aiapidusid korraldasid. Need olid selle aja kohta päris suurejoonelised. Peol oli mitmesuguseid vigureid lõbustamiseks tehtud: õnneloosid, õnne õngitsemine, karussell, jõuhaamrid, kurniviskamine, seadeldis mänguhobustega võidu sõitmiseks väntamise teel ja veel muudki. Seal oli einelaud söögi ja joogiga, pasunamehed tegid muusikat – see kõik oli väga ilus. Järgmisel päeval oli meil poistega tegemist, et piduplats, kus oli palju puid ja põõsaid, läbi kammida. Otsisime tühje pudeleid, mis olid hinnas ja vahel leidsime midagi muud ka.

Nende pritsimeeste korraldatud aiapidudega teeniti raha mootorpritsi ostmiseks. Selle aasta sügisel ühel sellisel peol oligi uue mootorpritsi pidulik õnnistamine, mille viis läbi Koeru kirikuõpetaja. See oli väga võimas üritus, sest väljastpoolt oli palju külalisi ja pritsi heaks annetati palju raha. Pritsimehed ise olid kõik ilusti tuletõrje mundris ja neil olid uhked mütsid, ilusad paelad ning laiad vööd peal. Mehi oli kahe küla peale kokku kahekümne viie ümber ja minu vanemad vennad olid ka nende hulgas.

Mänguseltsilisi mul jagus, sest meid oli kolme pere peale 6 poissi, kellega sai suuremaid välismänge nagu laptuu, ämmatoss, katskii ja rattaviskamist tehtud pühapäeviti mööda suurt teed. Ka pahandust tegime – käisime Laasi pere saunas. Me hulkusime mööda metsi, sellest on mulle meelde jäänud linnulaulu kaja, kus sai sussikuga märki lastud. Kaupmehe poeg sai endale hiljem sportpüssi ja sellega oli juba põnevam – sai mõnda lindu lasta ja oravaid taga ajada. Mulle meeldis üksinda koos koeraga ja hea terava noaga metsi mööda hulkuda ning pajupilli teha või muidu midagi puust vesta.

Talv algas sügava lumega juba enne jõule. Enne pühi saime Kaarli käest teate, et ta on meile saatnud präänikuid pakiga Rakke jaama. Julius käis pakil järel ja meie üllatuseks oli see suur kastitäis igat sorti piparkooke, nii et polnud vajagi poest osta, jagus päris kauaks. Jõulupühad olid mul natuke kehvavõitu. Klassitunnistusel väga viga polnud, kuid klassijuhataja noomis mind käekirja pärast ning käskis vaheajal terve vihiku täis kirjutada ja käekirja parandada. Eks see oli muidugi asja eest.

1933. aasta kevadtalv oli halb – võttis lume ära ja tegi palju vett igale poole: põllud olid nagu järved kõik vett täis. Minul oli aga lõbu laialt, sest kui ära külmetas, sai kelguga mööda jääd sõita. Ma tegin parajad kepid, millel olid naelad otsas, siis sain kelgul istudes takka lükata. Vabariigi 15. aastapäeval 24. veebruaril korraldas tuletõrjeselts mõisa juures peo näidendi ja tantsuga. Mina olin väike ja seal ei käinud, kuid vennad rääkisid pärast, mis juhtus. Pidu oli algul hästi läinud ja rahvast oli palju ning lõbu laialt, kuid lõpupoole läks lööminguks. Pidulisi oli mitmest kü­ last ja vanad vihamehed hakkasid sääl omi asju klaarima. Lööming oli ikka päris tõsine ja mitu poissi sai kannatada. Minu vennad olid kõrvale hoidnud ja pääsesid tervetena. Sel ajal oli suurematel pidudel tihti sarnaseid kaklusi ja mõnikord olid tagajärjed tõsised, isegi surmaga lõppevad.

Nüüd veidi Koeru alevist, mis oli oma aja kohta päris suur. Siin asus kirik, vallamaja, laada-turuplats, kus peeti 6 korda aastas laatu ja igal nel-japäeval turgu. Veel olid alevis lihakarn, postkontor, apteek, arsti maja, kus ta võttis vastu ja andis abi kõigile hädalistele nii lastele, meestele kui ka naistele. Koerus olid ka loomaarst ja ämmaemand ning fotograaf, kes kõik tähtsamad sündmused fotodele jäädvustas. Ta sõitis oma jalgrattaga ise kohale igasse külla ja peresse. Koerus oli 5 suuremat ja 4 väiksemat kauplust. Suuremad olid kõigi tarvilike kaupadega varustatud ja andsid laenuks sööginõusid suuremal hulgal, kui peeti pulmi, matuseid või mingit muud tähtpäeva sellel tingimusel, et siis pidi sellest poest ka pidusöögi jaoks toitu ostma.

Turge peeti maist kuni sügiseni ja need olid väga rahvarohked. Seal oli alati paar putkat, kus müüdi igasugust poekaupa ja mõnikord olid ka toidunaised, kes müüsid sooja teed, vorsti ning saia. Peamised kaubitsejad olid talumehed, kes müüsid oma põllu- ja aiasaadusi, elusloomi ja kodulinde. Minu ema käis sageli turul ja viis sinna kanamunade ülejäägi.

[—]

Algasid kriisiaastad. Põllumajandussaadused olid väga odavad: või kilo maksis 72 senti ( tavaliselt 2 kr ) ja peekon 35 senti ( tavaliselt 1 kr ). Meil oli vaja lehm ära müüa ja sellega oli kohe tegemist: käidi mitmel laadal, enne kui lahti saadi ja sedagi väga odava hinna eest. Taluteenijate palgad olid talvel väga väiksed: tüdrukutel 5-10 krooni ja sulastel 10-15 krooni. Juhtus ka seda, et talvekuudel tehti tööd lihtsalt söögi eest. Ühel aastal oli kuiva suve tõttu ikaldusaasta, mis eriti talupidajaid laostas ja paljud talud, peamiselt suuremad, kus talu peeti palgalise tööjõuga, läksid pankrotti. Kriisiaastad kestsid 3-4 aastat ja siis hakkas paremaks minema. Kõige hullem oli olukord aastail 1930-1932. Meie perel olid õnneks juba kõik ehitustööd tehtud ja suuri lisakulutusi polnud vaja teha. Järgnevatel aastatel saime hakata juba põllutöömasinaid ostma: heinaniidumasin, reaskülvimasin ja muid väiksemaid töövahendeid.

Oskar ja Julius olid eelmisel aastal aida ehitanud ja tänavu kevadel taheti veel kuurid aida otsa teha. Ehitustöö käis põllutöö kõrvalt. Jaani-päeval oli Tallinnas üldlaulupidu. Väinjärve koolis oli laulukoor, mida koolijuhataja juhatas ja Mahta käis ka seal laulmas ning sõitis koos teistega peole. Mul on hästi meeles, et olid külmad ilmad, sest ma käisin lauljaid hobusega Rakkesse viimas ja mul oli paks palitu seljas.

Kõige viimaseks ehitustööks oli keldri tegemine ja sellega juhtus äpardus. Algul kaubeldi ehitusmees, kes tegi keldri paekividest ja lubja-mördiga ning see oli maapealne võlvkelder. Too mees ei tundnud keldri ehituskunsti, tegi lohakalt ja kui vormilauad võeti ära, tuli mõne päeva pärast tugev vihm ning kelder kukkus kokku. Õnneks keegi alla ei jäänud. Oskar pidi nüüd ise keldri uuesti tegema. Ta kasutas tegemisel tsemendi-segu, mis oli kindel ja polnud karta enam kokkuvajumist. See moodus oli küll kallim, aga vastupidav. Kelder oli üsna suur 3×4 m ja keskelt 2,5 m kõrge. Sinna mahtus kogu talvekartul ja juurvili.

[—]

Meil oli juba varem viljaniidumasin ostetud ja see kergendas oluliselt heina- ja viljakoristust. Varem käidi masinat külast laenamas ja selle eest pidi tööpäevi tegema, mis oli väga tülikas. Niisamuti pidi ka lehma paaritamise eest päevi tegema.

Enne jõule sel aastal suurt talve polnud – lund küll ikka oli, kuid selle võttis sula sageli ära. Külma oli siiski nii palju, et järv läks jäässe. Esimese jää aegu, kui juba peale kannatas minna, käisime jääl kalu nuiaga löömas. Kalda lähedal kõrkjate ääres, kus oli madal vesi, liikusid parajad ahvenad ja väiksemad haugid. See ala tuli mitmekesi sisse piirata, lähedale hiilida ja nuiaga jääle selle koha peale lüüa, kus kalad ujusid. Peksmine tegi kalad uimaseks ja nad tõusid jää all vastu jääd kõht ülespidi. Seejärel tuli jäässe kähku auk raiuda ja kalad välja korjata, sest kui hiljaks jäid, toibusid nad ruttu ning olidki läinud.

Jõuluvaheaeg algas musta maaga, sest lund ei olnud. Ma olin lõ-puklassis ja meie korraldada oli koolis pidu. Tegime siis eeskava, kus oli ilulugemist, laulu, õnneloosi jne. Lootsime selle üritusega klassi jaoks ra-ha saada, aga ilmad olid väga kehvad – porised ja pimedad ning loodetud tulu ei tulnud, sest rahvast tuli vähe. Hiljem tuli lumi ikka maha ja ma käisin vaheajal endatehtud suuskadega sõitmas. Puu suuskade jaoks oli juba suvel valmis varutud ja ära kuivatatud. Oskar oli puutöömees ja tal olid vajalikud riistad – höövlid jne olemas. Meil oli ka laenatud tisleri-pink, mille peal ta puutööd tegi. Kui höövelpink vaba oli, sain mina suuski teha. Nende tegemine oli raske küll – eriti painutamine, aga sain hakkama ja suusad tulid sellised, millega sai sõita. Need esimesed suusad olid haavapuust, mis on pehme ja seepärast läksid alt ruttu karvaseks ning pidi tihti üle hööveldama. Oskar tegi talvel mööblit: laudu, toole, lama-mistoole, riiuleid jne ja eks ma tema juures neid töövõtteid õppisin.

Meie külas ja üldse lähikonnas polnud suuri mägesid suusatamiseks ja ma sõitsin igal pool ning vahel ka Arukülla kooli. Koolis olid talvel ka suusavõistlused, kuid minu tagajärjed olid viletsate suuskade tõttu kehvapoolsed.

Loe ka Arved Piiroja mälestuste I osaII osa, III osaIV osaV osaVI osa ja VII osa.

Leave a Reply