Hea on olla oodatud

Peaksin olema pikast tagasisõidust läbi Euroopa välja puhanud aga pole mitte. Koju jõudsin teisipäeva hommikul vastu kolmapäeva kell 4. Kui poleks olnud äia, oleksin ennast ilmselt surnuks sõitnud, sest teel Pärnust Koeru läks pärismaailm unemaailmaga ikka korduvalt sassi. Korra tabasin ennast äia jutu peale sihukest jama suust välja ajamas, et hoia.

Mida öelda pika tagasisõidu kohta? Kõik sujus üllatavalt hästi ning vastupidiselt minu kartustele ei juhtunud midagi sellist, mis oleks kuidagigi moodi aeglustanud või takistanud tagasijõudmist. Liinibuss tõi mind Londonist Amsterdami pisut vähem kui 10 tunniga. Alustades 8:30 olime sihtpunktis  juba kell 18 ehk kaks tundi planeeritust varem. Miks ja kuidas see nii läks, mina aru ei saanudki.

10 EUR eest tõi takso mind hotelli, mis ei olnud küll päris kesklinnas aga küllaltki selle lähedal. Kui ma õhtul välja läksin, jõudsin toidukohti täis pikitud väljakule vähem kui 5 minutiga. Kiire eine tuntud pererestoranis ja ma võisin minna väljateenitud puhkusele oma imepisikesse hotellituppa, kus isegi teler oli ruumi säästmiseks kõrgele seinale paigutatud.

Hommikul ärkasin vara, et olla piisava ajavaruga Amsterdami rongijaamas. Pingutasin üle nagu ikka, sest jõudsin trammiga sinna enam kui tund enne kokkulepitud aega. Samas olin ärevil kojusõidu pärast ja oleksin vajadusel isegi kauem olnud nõus ootama. Pisut tekkis segadust õige kokkusaamiskoha leidmisega aga lõpuks, pärast pooletunnist ootamist vales kohas, jõudsin sinnagi.

Koht kust Eesti buss meid peale pidi korjama kujutas ennast parklat kuhu juba oli kogunenud saatusekaaslasi kogu Euroopast. Seal kohtasin ka sõbrameest Sven Ennot, kelle fotosid on lugejal olnud võimalik siinsamas vähemalt paaril korral nautida. Oli kohe parem tunne.

Tiit Reisid 32-kohaline buss jäi saabumisega kokkulepitud kohta pisut hiljaks ning me lahkusime 7 asemel pool kaheksa. Ees ootas 2200 kilomeetrit, millest esimesel päeval läbisime ca pool. Olles Berliini lennujaamast veel kaks hädalist peale korjanud, jõudsime õhtuks Poola, Lodz’i nimelisse linna. Estravel oli meile broneerinud toad täitsa meeldivas hotellis, mis minu rõõmuks maksis ka oluliselt vähem kui Londoni samaväärne majutus. Kuigi meie tuba oli kergelt nikotiinihõngune,  läks puhaste linade vahel magatud öö ja hinnas hommikusöök igati asja ette ja oli väärt igat kulutatud senti.

Lodzi linnaga sai läbi ka hullem osa Poolast. Selja taha jäid pikad ummikud fooride taga ja kohati jalakäiastki aeglasem liikumiskiirus. Kuigi teed jäid kitsaks ja kehvaks kuni Leedu piirini oli viimane sõidupäev juba rohkem lust ja lillepidu. Kuna koju oli vaja jõuda ka bussijuhtidel, tehti teel korraliku tempot, mis meie, reisijate jaoks, tähendas miinimumi viidud söögi- ja tualetipause. Nii juhtuski, et oodatud lõunasöögi saime kätte alles üheteist paiku õhtul ühes Riia kesklinna 24h avatud söökla-restoranis.

Eesti riigi piiri ületasime kell 1:30 ja Pärnusse jõudsin veerand kolm öösel.

See bussisõit oleks võinud olla piin aga ei olnud. Mul ei hakanud isegi tagumik valutama ega tekkinud tüdimust. Kas läbinisti positiivse emotsiooni sellest pikast reisist põhjustas väga mõnus reisiseltskond, mugav buss, ees ootav ja iga sekundiga üha lähemale jõudev kodu või siis möödunud stressirohked päevad, jääb tulevikku analüüsimiseks. Ise arvan, et vastus peaks sisaldama pisut igast võimalikust põhjusest. See oli konteksti arvestades tõepoolest meeldiv ja tore lõpp pikale tuhapilve poolt tekitatud kaosele.

Ja pere ootas, eriti armas oli pesamuna, kes mulle sülle ronides oma pea mulle õlale pani ja kallistas! Hea on olla oodatud!

2 kommentaari to “Hea on olla oodatud”

  1. Janno Says:

    No siis said natukene seda tunda millega ma igapäevaselt kokku puutun.aga tore,et edukalt ja tervelt koju jõudsid.üritan samaga mai alguses hakkama saada.
    tervitusi siis Nahkanuia rahvale Helsinki lennujaamast!

  2. marko Says:

    Loodame ikka Sind ka siinkandis näha!

Leave a Reply