MÄLESTUSED: Arved Piiroja elulugu – VII osa

Külaelu pole kunagi olnud üksluine kui rääkida inimestest. Kuna neid elab maal vähem kui linnas, torkavad äärmused paremini silma ja jäävad meelde. Seekordses katkendis meenutab Arved oma küla (st. Väinjärve) inimesi. Joodikuid ja pillimehi, kiidukukkesid ja tõsiseid tööinimesi. Seda on lõbus lugeda ning samas tuletab see mulle meelde tänapäeva. Inimloomus pole selle mõnekümne aasta jooksul ju muutunud ning värvikaid karaktereid kohtab ka meie vallas igal sammul. Võib olla olen isegi üks neist! :) Kahju ainult, et ühestki neist inimestest pole säilinud ühtki fotot. Oleks põnev näha kirjeldatud majapidamisi ja seal elanud inimesi ka vanadel piltidel!

Mainitakse ka Veski talu. Huvitav kus see paiknes ja kas talu sai oma nime seal asunud veski järgi? Nii veski kui ka kõigi postituses mainitud ja mainimata Väinjärve küla inimeste kohta on igasugune lisainfo soojalt oodatud, eriti vanad fotod. Põnevat lugemist!

Nüüd veidi küla joodikutest, keda oli üsna mitu, aga igaühele mõjus viin omamoodi. Üks oli naabertalu peremees Jairus, kes oli mõisas kupja ametit pidanud. Temal tuli neid joomapäevi harva ette, sest polnud raha, millega pidutseda. Ta muutus purjuspäi väga kurjaks ja läks naisele ja lastele käsitsi kallale. Kainena oli hoopis teine mees ja rääkis meile vanu lugusid. Ta oli väga hea korvide ja korvmööbli tegija ning tegi oma perele palju ilusat mööblit ja muid tarbeasju. Hiljem õppis noorem poeg isa käest korvipunumise ära ja tegi ka ilusaid asju. See mees oli aga vist rohkem koolitarkust saanud, sest ta aitas alati külarahval palvekirju ja muud kirjatööd teha. Tema naisel oli õmblusmasin, mida me käisime sageli oma emale laenamas, kui oli midagi suuremat meie perele vaja õmmelda.

Selle peremehe joomakire tõttu oli nende majapidamises suuri puudusi: elumaja ehitus venis mitu aastat. Seinad ja katus said valmis, kuid elamiseks oli neil ainult sahvrisuurune tuba, kuhu pidi mahtuma ema, isa ja 4 last. Söögitegemiseks oli neil väike raudahi, mis pidi ka sooja andma. Seal oli neil nii vähe ruumi, et laste magamisasemed olid seintele lavatsitena kõrgemale tehtud. Kui ma Kaarliga seal mõnikord külas käisin, oli seal lavatsitel hea möllata.

Põlluharimine oli neil viletsal järjel ja loomi oli vähe. Hobused olid kevadel sageli nii nõrgad, et ei suutnud korralikult põlde harida ja vahel lasti kevadel põllud traktoriga kuidagi üle, et saaks kevadkülvi teha. Suviti oli neil ka leivanappus ja lapsed käisid sageli meilt leiba laenamas. Nii elasid need naabrid, kellega olid meie põllumaad kõrvuti ja majade vahe oli umbes 500 m.

Teine naabripere elas meist umbes 1 km kaugusel ja põllud olid meil põhjapool kõrvuti. See naabrimees – Villik oli eelmisest kraad kangem, sest tema joomingud olid tihedamad, põhjalikumad, kuraasikamad ja palju seiklusrikkamad. Tal oli suur pere: naine, 2 poega ja 3 tütart ning ta peksis oma naist tihti joobnud peaga ja vaesed lapsed olid alati hirmu all. Kõige hullem oli see, et ta oli endale revolvri muretsenud, millega siis ärples purjuspäi ja ähvardas kõiki. Õnneks inimestest keegi kannatada ei saanud, ainult oma hobust, kellega tal purjuspäi meeldis sõita, haavas ta kord, kui sõidu ajal paugutas. Purjus peaga oli ta kogu aeg sõidus, sest käis laatadel joomakaaslasi otsimas. Vanas eas oli tal kole kurgutiisikus, mis piinas tead kaua aega, kuid enne surma hakkas ta palvevennaks, sest ta naine oli usklik. Nende talus peeti siis sageli õhtusi palvetunde, kus käis palju uudishimulikke kokku.

Külas oli ka pillimehi – lõõtspillimängijaid, kes mängisid alati pulmades ja pidudel, kus nad olid kutsutud külalised. Ühed tuntumad olid naabertalu “ Nuhkati “ poisid Volli ja Alf.

Veel oli meie külas iseäralikke inimesi ja ühed neist olid “ Veski “ talu peremees ning perenaine – Niimeistrid, paras paar omamoodi. Nende meelisteemad olid enda kiitmine ja rääkimine sellest, mida nad teha kavatsevad ning kui suurejooneliselt. Neil oli 2 tütart ja noorem oli vanematesse läinud ja armastas luisata. Elasid nad vana mõisaküüni juures ja ehitasid sinna endale elumaja, mis pidi tulema küla kõige suurem ning uhkem paljude tubadega, kuhu pidid tulema glasuurpottidest ahjud. Nendel ahjupottidel pidid olema faasani pildid ja veel palju muud põnevat ning enneolematut. Algul läks ehitus hästi ja nad said maja katuse alla ning korstna valmis. Sees jõudsid nad valmis teha toa ja köögi. Pliit kööki sai valmis, kuid ahi toas oli imelik ja vilets. Ülejäänud tube ja esikut kasutati panipaigana. Nad ise rääkisid, et ootavad sisetööde jaoks materjale nagu erilised tapeedid ning mis kõik veel. Ja nii nad elasid pooleliolevas majas elu lõpuni.

Nende naabruses elas “ Noogu “ talu peremees Nuhkat, kes oli ka väga kiitleja ja tahtis teistest kõiges üle olla. Varem oli nende pere Narvas elanud ja ta ikka armastas rääkida, kui hea nende elu seal oli olnud. Töötas ta Kreenholmi vabrikus poolmeistrina ja sai väga head palka. Perenaine oli tal aga väga tubli, töökas ja ilumeelega ning suviti oli ta aed õitsvaid lilli ning põõsaid täis. Toad olid tal alati korras ja nende talu oli üks kenamaid külas ning jõukal järjel.

Peremehe liialdamise komme oli suur ja näiteks vilja masindamise ajal laskis ta terade kaalujal märkida suuremad näidud, kui tegelikult oli. Siis sai ta hoobelda külarahva ees oma suurte viljasaakidega, mida polnud ja selle “ suurema “ saagi eest pidi ta masindamise raha rohkem maksma, kuid see ei lugenud midagi.

Oli ka teistsuguseid peremehi ja üks nendest oli meie heinamaa naaber Laas, hästi kena vanapapi. Ta käis aastaid sageli meie isaga juttu puhumas ja ka siis, kui isa juba haige oli ning väljas enam suurt liikuda ei saanud. Vahel ta unustas nagu ära, et oli külas ja need jutud venisid mitmetunnisteks ning isa tüdines kuulamast, kuid oli viisakas ja ei tahtnud talle öelda, et on vaja koju minna. Pärit oli ta Tartumaalt ja ta kõnes oli palju murdesõnu, millest meie – lapsed aru ei saanud. Laasi papi rääkis palju oma kodukohast ja noorpõlvelugusid, mis olid huvitavad.

Nende pere töötegemise viisid olid teistsugused, kui meie kasutasime ja seda andis imestada. Peremees oli väga kokkuhoidlik ja kõik tööd tegi oma kahe tütrega, kes olid 16-18 aastased, ära. Perenaine seal peres talutööd ei teinud ja meile tundus ta kurjana. Poisikesed vahel ikka narrisid teda, kui võimalus avanes.

1932. aasta alguses sai mõisasüdamiku talu uue omaniku, kelleks oli Tallinnast pärit rikas kaupmees. Tal on mitu suurt maja linnas ja ta hakkab vanu mõisahooneid remontima, parki korrastama ja seal saab palju suuremaid lapsi tööd. Suured pargipuud tuleb terasharjaga puhtaks kraapida ja poisid olid kui oravad puude otsas seda tööd tegemas. Tüdrukud riisusid rehadega parki. Uue peremehe nimi oli Molotsov ja ta oli sõbralik mees ning sai külarahvaga hästi läbi. Andis ta ju siinsetele inimestele rohkesti tööd ja tegemist.

Kevadel ehitati “Suslale” – Nigula talu juurde koorejaam ( meierei ) ja nüüd saime piima hulga lähemale ära anda. Vahel sain ka mina piima-viimisega hakkama, kui vanematel oli mõni kiire töö käsil. Piimanõud olid küll rasked, aga aitajaid oli alati. Nigula talu peremees avas oma majas poe, kus oli kõiki tarvilikke kaupu müüa, mida maainimesed vajasid. Lastele oli tähtsaim kaup muidugi kommid ja muud maiustused. Ehkki meie peres oli raha vähe, sain ma mõnikord ikka mõne sendi, et osta endale midagi magusat. Poe peres oli kolm poissi, kes olid head mängukaaslased. Sai alati seal koos käidud, sest mängumaad olid suuremad.

Loe ka Arved Piiroja mälestuste I osaII osa, III osaIV osaV osa ja VI osa.

Leave a Reply