MÄLESTUSED: Arved Piiroja elulugu – VI osa

Jalgratas, muusikakeskus ja ülikond on tänapäeval tarbeesemed, mille ostmiseks ei pea enam savist hoiupõrsast katki lööma. Siis ongi hea endale meelde tuletada, et see pole olnud mitte alati nii. Millega võrrelda tänapäeval lehma, mis omal andis suure osa pere toiduainete vajadusest ja miks mitte ka sissetulekust? Kui hobune võiks võrduda autoga, kas lehm võiks olla muruniiduk? Selge, et tegemist on vägivaldse võrdlusega kuid et jalgratas maksis kahe lehma hinna (!) oli mulle küll üllatus! Veel meeldis mulle lugeda tolle aja laste iseseisvusest ja oskusest leida endale tegevust ka üksi olles. Olgu siis selleks pilliroost mati tegemine ujuma õppimiseks või spordimängud karjamaal. Järgmine kord tuleb lähemalt juttu naabritest!

Sügisesed koolitunnid algasid siis alles, kui päev valgeks läks, sest klassiruumides polnud mingit valgustust. Olime kogu päeva ruumides, sest väljas oli väga porine. Alles kui lumi maha tuli, sai vahetundide ajal õues olla, joosta ja möllata. Kui külm järvele jääkaane peale tegi, sai sääl palju käidud ja eriti siis, kui jää puhas oli, ilma lumeta. Need lapsed, kellel olid uisud, said uisutamist õppida ja jääl sõita. Minul jäi see lõbu proovimata, sest uiske polnud, aga hiljem tegin endale ühe uisu vanast vikatist ja siis sõitsin ühel jalal ning andsin teise jalaga hoogu. Ega seda puhast jääd igal aastal polnud ja vahel tuli lumi kohe jääle peale ning siis polnud järvele enam asja.

Sügis-talvised tööd algasid linavarte kuivatamise ja lõugutamisega (murdmisega), mida tehti naaberküla suitsutares. Siis tuli varte ropsimine tallis, mis oli väga tolmune töö ja kestis mitu nädalat. Ema käis villavabrikus villa töötlemas heideks ( koonlast ketramiseks tõmmatud villa-, taku- või linakiud nn eellõng ) ja osa lasti ka kedrata lõngaks. Nüüd algas pikk ja vaevarikas ketramine, mis kestis mitu kuud suure kevadeni välja ning siis algas kangaste kudumine.

Seda kõike tehti loomade talitamise ja toimetamise kõrvalt, mis oli talvel üks peamisi töid. Hommikul algas see kella 6-7 ajal lehmade lüps-misega, siis söötmis-, jootmis- ja hooldustöödega. Seejärel oli vahe lõunase lüpsini, mis oli kella 12 ajal ja peale seda anti loomadele jälle süüa. Nüüd oli vaja turvast purustada, põhk ja õled lauta viia. Õhtune talitamine oli kella 4-5 ajal, kuid lüpsti hiljem alles kella 7 ajal. Alguses polnud puurkaevu ja talvel jäi kaev kuivaks ning siis vedasime vett allikast toidu jaoks ja järvest loomadele. Loomade hooldamine, toitmine ja lüpsmine oli peamiselt naispere ning laste töö.

Siis oli kombeks suurteks pühadeks ( jõulud, lihavõtted, jaanipäev ) voodite magamiskottidesse uued õled panna, sest vanad õled olid läinud peeneks nagu aganad. Algul esimestel öödel olid kotid kõrged ja kumerad ning oli halb magada, sest olid nagu mäe otsas. Enne jõule ja jaanipäeva olid alati seatapupäevad ning siis tehti pühadeks sülti, verivorsti ning muud head ja paremat.

Sellest suvest on jäänud üks mälestus isast. Meilt viidi piim nõudega Ervitale ning see piimavedamine oli mitme pere peal ja nii tuli üle 2 – 3 päeva käia piima viimas. Meiereis aeti piim läbi ja saadi koor, mis tuli iga päev Kurel asuvasse keskmeiereisse vedada. Piimatootjad vedasid seda kordamööda. Oli jälle meie pere koorevedamise päev ja isa läks koorenõusid Kurele viima. See oli umbes neljakilomeetrine ring mööda külavaheteid. Ühe küla vahel sõites hobune ehmus ja hakkas äkki kiiresti sõitma. Isal olid ohjad kuidagi käest maha kukkunud ja sattusid vankri ratta vahele ning ratas keeras neid järjest pingumale. Õnnetuseks oli üks ohja-haru jäänud ümber isa parema pöidla ja hobuse jooksmisega vedas seda nii kõvasti, et tiris pöidla esimese lüli ripakile lahti. See oli muidugi suur valu ja lõpuks said teised inimesed isa karjumise peale hobuse peatada.

Isa viidi Koeru arsti juurde, kes oli tubli mees ja tegi pöidla kondi niipalju lühemaks, et sai sõrmeotsa nahaga ära katta ja kinni õmmelda. Kõik see toimus ilma unerohuta ja isa tundis tohutut valu, aga kannatas ära ja arsti töö ka õnnestus. Pöial kasvas kasvas ilusti kokku, aga jäi lühemaks ja segas edaspidi töötegemisel ning kaua aega ei saanud hästi õigesti tööd teha.

[—]

Isa käis ka ime-arstide juures, kes vanasti meediumi nime all inimesi ravisid, aga tema ei saanud sealt abi. Selleks pandi patsient magama, aga isa ütles, et oli moe pärast silmad kinni pannud ja siis oli see ravija mingeid trikke teinud ning sõnu lugenud, kuid isa see ei aidanud. Haigust põdes ta 14 aastat kuni surmani. Vahel oli parem ja võis väljas liikuda, aga täit töömeest temast ei saanud. Haiguse põhjuseks oli kindlasti väga raske töö, eriti ehitusaastatel, kivide lõhkumine, kaevu kaevamine jne.

[—]

On 1931. aasta kevad. Isa haiguse tõttu jääb Oskar koduseks ja peab loobuma tasuvatest välistöödest ning talu pidamist juhtima hakkama kui vanem vend. Enne käis ta palju suviti ehitustöödel igal pool ja sai päris head palka. Teenitud raha eest ostis ta esiteks uue jalgratta “ Gorvete “, mis maksis 130 kr. See oli kahe lüpsilehma hind ja seega üsna kallis asi. Vana jalgratas sai Juliusele ja sellega õppisin ka mina sõitma. Järgmisel aastal ostis Oskar endale grammofoni ja neid oli varem meie külas vaid mõni üksik. Enne ostmist oli võimalik seda koju kuulamiseks võtta, et vaadata, milline meeldib ja sobib hinna poolest.

Algul tõi Oskar pooviks uhke ilma toruta nn kabinetgrammofoni, mis maksis 60 kr, aga selle hääle kõla oli liiga madal ja nõrgavõitu. Siis tõi ta suure kõvera toruga pilli, mis tegi päris head häält ja selle me jätsime päriseks. See maksis 38 kr. Meie – nooremad lapsed armastasime su-veõhtuti seda veranda peal mängida lasta külale kuulamiseks. Oskar ostis ka küllaltki palju plaate ja neid oli muusikaga, lauluga ja ka jutuga. Mäletan, et ühel neist luges Hugo Laur Tammsaare lühijutte. Veel ostis ta endale paar poeülikonda, mis olid umbes 50-60 kr. Hiljem sain ma ühest neist endale ülikonna teha, kui 1936. a Aruküla Täienduskooli lõpetasin.

Julius pidi suvel kaitseväeteenistusse minema ja temal vedas, sest teenimisaega lühendati 12 kuu peale. Ka tema oli Tapal soomusrongi rü-gemendis nagu Oskargi. Veel on sellest kevadest mälestus, mis seotud paduvihmaga. Oli maikuu lõpupoole 24. päev,mis oli pühapäev. See on sellepärast nii täpselt meeles, sest 25. mail oli igal aastal Koerus laadapäev. Hommikul oli ilus ilm ja ma läksin naabripoistega Väinjärvele kalale, nagu me seda tihti tegime. Olime juba tükk aega kalastanud, kui järsku läks pilve ja hakkas müristama. Kala aga võttis väga hästi ja me ei saanud kuidagi ära tulla. Lõpuks hakkas aga nii hirmsasti sadama, et jooksime oma kaladega mõisa vihma eest varju. Äike oli väga tugev: välku lõi ja müristas palju ning kaua. Kui lõpuks saime koju hakata minema, siis nägime, kuidas põllud olid kõik vett täis ja vihm oli isegi mahapandud kartulid vagudest välja pesnud.

Foto: vanadpildid.net.

Järgmisel päeval laadal räägiti, et Koeru kandis oli äiksega tugevasti rahet tulnud ja rukkipõllud puruks tagunud. Meil õnneks seekord rahet ei olnud. Kuid ükskord tuli enne jaanipäeva äike koos rahega, mida oli nii palju, et valge kord jäi maha ja väljas läks nii külmaks, et Oskar tõi hobused koos väikese varsaga põllult ära. Suvel, kui loomad olid põllul, oli minu kohus neid köietada, valvata ja köit edasi tõsta. Siis oli mul heaks ajaviiteks põllul sporti teha: ketast ja kuuli visata ning kaugust hüpata. Lõunatunnid kulusid koos teiste lastega järvel käimiseks, kuid pidi passima, et ikka õigeks ajaks koju jõuda. Sellel suvel õppisin ma ka ujuma: tegin endale kõrkjatest mati rinna alla, mis mind algul vee peal hoidis ja selle abiga sain ujumise päris ruttu selgeks.

Sel aastal ehitas Oskar meile aida, mille otsas oli väike küün. Ta oli tubli ehitusmees ja tema töömeheaastad algasid üsna noorelt. Juba 17. eluaastast oli ta ühes suures talus sulaseks suviti põllutöödel paar aastat ja seejärel töötas ehitusmeistri juures mõne aja ning sai seal head kogemu- sed ehitusalal. Meeles on ka Oskari 25. sünnipäeva tähistamine sel suvel. See oli tööpäev ning õhtul tegid ema ja Mahta võileibu ja muud söödavat, sest oodati külalisi. Tol ajal oli meie külas selline komme, et juubeli puhul tulid sõbrad ja tuttavad sünnipäevalast hommikul vara üles laulma ning väikesed kingitused olid kaasas. Väiksemail lastel oli muidugi põnevust palju ja ootasime seda, kuid sel ööl oli tugev äiksevihm ning laulmine jäi hilisemale ajale, kui hakkas juba valgeks minema. Peale laulmist pakuti külalistele suupisteid ja napsi, aga et oli tööpäeva hommik, siis kaua seda pidu ei peetud.

Loe ka Arved Piiroja mälestuste I osaII osa, III osaIV osa ja V osa.

Leave a Reply