MÄLESTUSED: Arved Piiroja elulugu – IV osa

Mis toimus Väinjärve küla Kasemetsa talus ja selle rahvaga aastal1928? Muuseas tuleb juttu Eesti Vabariigi 10. aastapäevast. Rahvast olevat olnud Koerus nõnda palju, et osa sünnipäevalisi jäi lausa kiriku ukse taha. Huvitav oleks ka teada kust oli pärit Arvedi mälestustes mainitud rehepeksugarnituur! Üks selline oli tollal olemas Vardja veskitalu peremehel August Ehrenbuch’il. Tõnis Avarmaa sõnade kohaselt “kuulus Ehrenbuchile veel rehepeksumasin ja aurukatel-isesõitja, millised tegid teenustöid külades, kus olid suuremad talud ja kohapeal rohkem tööd, kuna ümberkolimine massiivsete masinatega oli tülikas.” Kuna Väinjärve küla pole Nahkanuiast teab mis kaugel, pole välistatud, et just Augusti tehnikaga sai ka Kasemetsa vili masindatud. Samuti jääb täpsustamata kus “naaberkülas” toimus linavarte kuivatamine? Põnevat lugemist!

Algas 1928. aasta. Sellel aastal tuli uus raha – Eesti kroon vanade markade asemele. Talv algas oma töödega ja kõigepealt alustati linade töötlemisega. Selleks veeti linavarred naaberkülla kuivatamiseks. Kuiva- tamine toimus vanas rehetoas parte peal ja all oli suur reheahi, mida köeti mitmel korral, et rehetuba küllalt soe oleks linavarte kuivamiseks. Seal oli linavarte purustaja – lõuguti, mis tegi linavarte luud pehmeks. See- järel raputati nad suurest prahist puhtaks ja veeti koju, kus algas ropsimine puust mõõkadega. Ropsiti niikaua, kui linakiud said luudest puh- taks. Viimane töö oli linakiudude kammimine, mis eraldas takud linadest ja järele jäi puhas lina – ilusad pikad peotäied, mis kokku keerati, et sassi ei läheks. Nüüd võis neist juba lõnga kedrata.

Üheks suureks tööks talvel oli kütte muretsemine oma heinamaalt ja ka riigimetsast lubati hagu vedada, mis oli väga hea küte pliidi all. Aga see hao raiumine kodus oli laste töö ja ei meeldinud kellelegi hästi. Kevade poole hakati juba põllutööriistu parandama ja uusi tegema, mis puust tehtud olid, näiteks äkked, harkader ja rull. Suveks tehti veel heina- ja viljaredeleid.

Sellel kevadtalvel hakati kaevu kaevama ning see oli üsna raske ja suur töö. Maa oli meil väga kivine ja kaevamisel tuli kogu aeg kangi kasutada, et maad lahti raiuda. Kaev tuli küllaltki sügav – 6-7 m, sest vesi ei tulnud varem sisse. Kui oli juba päris sügavale kaevatud, toestati auk pealtpoolt puust raketega ja kaevati edasi, sest muidu oleks võinud kaev sisse variseda. Senini olime joogivee saanud mõisa vanast kaevust, aga loomade vee võtsime heinamaal asuvast lohku süvendatud august.

On meeles Eesti Vabariigi 10. aastapäev. Mina veel koolis ei käinud, aga Kaarel oli koolipoiss ja tema käis koolis aktusel. Seal anti talle album vabariigi tegelaste piltidega, mida sai siis vaadatud. Koerus korraldati kogu valla rahvale pidulik kokkutulek ja kirikus peeti tänujumalateenistus ning avati marmortahvel, kus peal on Koeru kihelkonnast Vabadussõjas langenute sõjameeste nimed. Neid oli vist 34. Lumi oli maas, kuid ilm oli sula ja ma käisin õues kuulamas, kui pasunakoor Koerus mängis. Kostis ilusti. Seal oli paraad kaitseliitlaste ja tuletõrjujate osavõtul. Kaarel rääkis pärast, et rahvast oli Koerus olnud nii palju, et kõik ei mahtunud isegi kirikusse.

Aga õhtul juhtus mul viperus. Kaarel ütles, et ega me enam õue ei lähe ja võtame jalad lahti. Ma ei pannud seda tähelegi, et tema lahtivõtmisega viivitas. Kui mul olid jalad paljad, pani tema toast jooksu, tõmbas mütsi pähe ja oligi läinud naabrite poole kaarte mängima. Ma hakkasin kohe palja jalu talle nuttes järele jooksma, aga isa võttis mul tukast kinni ja tõi tuppa. Sain isa käest tublisti sakutada selle eest.

Sellel talvel läheb Oskar kaitseväkke aega teenima ja peab seal ole-ma aasta ja 6 kuud. Lahti saab alles tuleval sügisel. Suvest ma midagi erilist ei mäleta, ainult seda võib meenutada, kuidas meil rehepeks või nagu öeldi vilja masindamine käis. See toimus vana ja suure mõisaaegse viljapeksumasina ning aurukatlaga, mis ajas viljapeksumasinat ringi. Masin ja katel olid väga suured ning neid veeti ühest kohast teise kumbagi 4 hobu-sega. Vedamine oli suur sündmus ja alati oli lastekari seda uudistamas. Aurukatel lasti enne vedamist aurust ja veest ilmatu kohinaga tühjaks, siis oli kergem vedada. Ma sain ka viljakottide koormaga sageli kaasa sõita. Kui juba suurem olin, siis tegin masindamise juures kergemaid töid: võtsin aganaid alt ära jne. Sügisel oli suureks tööks kartulivõtt, mida tehti talgute korras mitme talu peale koos 10-12 inimesega ja seal olid lapsed ka vanematel abiks.

Ja jõudiski kätte 1. oktoober 1928. aastal, kui algas minu koolitee. Kooliskäijaid lapsi oli meiepoolses asundusküla osas 8-10, selle tee ääres, mis meilt koolimajja viis. Koolimajaks oli endise Väinjärve mõisa hoone, kus oli siis, kui mina kooli läksin, 3 klassiruumi ja igas neist 2 klassi. Väinjärve algkool oli kuueklassiline. Esimesel õppeaastal olid vanemate klasside suured lapsed kuni 17-ne aastased. Õpetajaid oli 3 ja lisaks veel kooli juhataja. Lapsi oli viiekümne ringis ja need käisid kuni 4 km kaugu- selt 4-5 külast kokku.

Kui esimest päeva kooli läksin, oli meid 6 poissi naabrusest. Meie hulgas oli ka kaupmehe 2 poega ja neist noorem oli minuga koos esimest aastat. Vanem poeg oli meil kui salgajuht, ta oli Kaarliga ühes klassis – viiendas ja oli esimese koolipäeva puhul poest kaasa võtnud karbi paremaid paberosse. Kui koolimaja juurde jõudsime, oli aega küll, et enne korralikud suitsud järve ääres teha, kui tundi minna. Aga minu pea ei kannatanud neid häid paberosse välja ja tuli minema visata.

Koolis olin ma väga arg vend ja ei julenud midagi küsida ning vasta-misega oli ka tegu. Lugeda ma kuigipalju oskasin ja arvutamisega raskusi polnud. Nii need koolipäevad minema hakkasid ilma eriliste juhtumisteta kuni jõuludeni. Jõuluvaheajale mineku eel korraldati jõulupuu näidendiga 1. ja 2. klassi lastele, milles ka minul oli jänese osa mängida. Need esimesed jõulupühad kooliajal olid ilma lumeta. See on mulle meelde jäänud.

Sel aastal osteti meie külla esimene raadio Kraavi perre, nad olid ka kaupluse omanikud, kus lapsed ikka poes käisid. Aparaat oli küll kaunis algeline ja nõrga häälega, kuid see oli ikka suur sündmus külas ning rahvas käis sageli seda “ imelooma” vaatamas ja kuulamas. Ma käisin talvel mõnikord emaga pühapäeviti jumalateenistuse ülekannet kuulamas.

Loe ka Arved Piiroja mälestuste I osaII osa ja III osa.

Leave a Reply