MÄLESTUSED: Arved Piiroja elulugu – III osa

Seekordne katkend Arved Piiroja mälestustest keskendub peamiselt oma maja ehitamisele 1926. aasta suvel. Sel ajal ehitati palju asundustalusid ning on huvitav lugeda kuidas asjad toona käisid: kes ja mida ehitas. Kuigi suurem osa sajandi alguses ehitatud hooneid tundub tänapäeval majaehituse musternäidistena, selgub, et probleeme ehitustööde kvaliteediga oli juba siis. Põnevad on ka kirjeldused naiste töödest nagu kangakudumine ja värvi annavad lapse mälestuskillud väljas valmistatud toidust ja selle maitsest. Seekordne osa lõpeb 1927. aasta jõuludega. (Loe ka: I osa ja II osa.)

“Sellest ajast on meeles õhtused karja kojuajamised mööda põldudevahelist teed alltoa juurde, kus laut oli ja siis oli meile suureks abimeheks koer Eku. See oli väga tark koer selle ameti peale ja kõik kiitsid teda. Ta elas hästi vanaks ja oli veel uue maja juures mitu aastat ametis. Ka mõned üksikud käigud põllule koos Kaarliga meenuvad mulle sellest ajast. Talveks pandi lehmad ja hobused uude lauta, aga sead, lambad ja kanad jäid ikka veel vanasse talli. Kui loomad talvel uues laudas olid, käis isa seal ikka öövalvet pidamas, sest ei tahtnud loomi üksi jätta. Magamiseks oli ta lauda nurka teinud magamisnari ja ega seal suurt külma olnud, sest loomad andsid ju sooja.

Järgnevast talvest on üksikuid episoode meelde jäänud sellest, kui sai Hällimäest kelguga alla laskmas käia. Sealt sai päris pika sõidu minusuguse kohta. Meesperele oli see talv pingeline, sest tuli varuda ehitusmaterjali: palke, kive, liiva jne, et suvel saaks elumaja ehitama hakata.

Kevadtalvel oli veel üks suurem tubane töö meestele, see oli katusepilbaste lõikamine. Seda tehti mõisale kuuluvas suures puutööruumis, mida pidas mõisa puusepp, kes oli teinud pilbaste (laastude) lõikamise seadeldise, millega sai pakkudest käsitsi pilpaid lõigata. See nõudis lõikamisel kahe mehe tõmmet, et pilbas läbi lõigata. Neid laaste lõigati haavapuupakkudest, et oleks kergem lõigata, sest haab on pehme puu. Laastud ja pakud lõhnasid nii hästi ning ma käisin seal mitmel korral kaasas ning sain seal laastudega mängida. Elumaja katuse katmiseks läks laaste päris palju vaja.

Ehitusmeestega oli juba varem kaubeldud ja tööleping sõlmitud. Nad kohustusid elumaja täiesti valmis ehitama, nii et me saaksime sügiseks juba uude majja elama asuda. Ehitusmehed olid venelased, kuid isa oskas veidi vene keelt, sest oli 3,5 a olnud I ilmasõjas.Tal läks hästi, sest päris eesliinile ta ei saanudki, sõda lõppes enne ära. Isa oli suurema aja olnud tagalateenistuses, ladudes ja sõjamoonatehases. Veidi enne sõja lõppu saadeti tema väeosa rindele, kuid Veebruarirevolutsioon lõi sõja käigu segamini ja algas väeosade taganemine koos nende likvideerimise ning kojusaatmisega. Kojusaamisega olid olnud väga segased asjad ja korralagedused ning see sõit kestis mitu nädalat. Mäletan isa sõjaaegsetest asjadest suurt lambanahast talvemütsi ja venekeelset Valgevene kaarti.

Oli 1926. aasta. Ehitusmehed tulid juba varakult ametisse, sest töö maht oli suur ja meie pere ikka kahtles, et kas saab sügiseks valmis. Mehi oli kokku 5 ja suvel tulid paaril mehel ka naised lastega siia. Nemad aitasid kergemaid töid teha ja muretsesid meeste söögi eest. Söögitegemine käis õues suure kuuse all, kus oli tulease ja vastavad riistad ning seal keedeti kõik, mis vaja oli. Elukohaks ja magamiseks oli lauda lakapealne, kuhu redeliga üles käidi. Lapsed vaatasid sealt ukse vahelt välja kui pääsupojad. Sel suvel oli palju sääski, sest ehituskoht oli metsa ääres. Need sõid lapsed nii kärna et kole ja ega nad vanadelegi armu andnud. Töömemehed kogu aeg ikka liigutasid ja neil polnud nii häda.

Kui majaseinad valmis olid ja sarikad peal, võtsid ehitusmehed veel kohapealsetest töömeestest abiväge juurde ning pliidi ja ahjumeistrid tulid Peipsi äärest. Need tegid venepärase suure ahju, mis mõne aasta pärast tuli koos pliidiga uuesti teha, sest küttekolded ei tõmmanud hästi ja olid väga suured.

Maja saab valmis oktoobri lõpuks ja siis kolime sisse. Algul kasvas ümber elumaja ja lauda palju kuuski, mis hiljem maha võeti. Kõik on nii puhas ja uus ning lõhnab hästi puidu järele. Mul on meeles, et esimesel õhtul kooris Mahta köögis, mis oli nii valge, kartuleid, et süüa teha. Ruumi on palju – 3 suurt tuba, suur köök, sahver ja esik. Aknad on suured ja neid on palju ning isegi topeltaknad on talveks valmis. Esialgu jäävad toad seest krohvimata, sest maja peab enne vajuma, ja ka seinad väljast viimistlemata. Need hilisemad viimistlustööd teevad vanemad vennad ise: krohvivad seest seinad ja panevad tapeedid ning väljast vooderdavad laudadega.

Hiljem selgus, et ehitusmehed olid palju asju jätnud kahe silma vahele: põrandaalused ja laepealsed olid viletsalt täidetud ning lasksid külma läbi. Meie pere ei osanud tollal neid asju jälgida, sest ehitati ju esimest maja ja oldi rõõmsad, et kõik tehti nii kiiresti. Oma aja kohta oli see meil ikka küllalt kena kodu. Nüüd on elu korras ja elamine loomadega ühes kohas, mis teeb nende hooldamise kergemaks. Laut on suur ja nii võib karja suurendama hakata, et saaks talust ka tulu. Talvel, vist enne jõule, peetakse maja õnnistamist ja isa-ema hõbepulmapäeva pidu. On palju oma küla rahvast ning süüakse, juuakse ja lüüakse tantsu.

Meie pere elamistingimused on siin palju avaramad ja töötegemistel ning toimetamistel paremad. Lastele tulid naabertalude põnnide näol uued mänguseltsilised, keda oli mitmes vanuses ja igaüks leidis endale paraja kambajõmmi.

Talvel käivad Oskar ja Julius metsatöödel raha teenimas, sest talu praegu suurt tulu ei anna. Nende tööks oli rabast turba kojuvedamine ja ka puukütte tegemine ning koju toomine. Oskar käis ühel talvel isegi Vägeva raudteejaama taga 30 km kaugusel palke vedamas ja ööbis seal külades. Esmaspäeviti, kui vedama läks, võttis ta endale ning hobusele nädala toidumoona kaasa ja tuli alles laupäeval koju. Nii käis ta mitu nädalat. Ühel talvel oli Oskar koos koduküla meestega Põltsamaa lähedal metsatöödel ja kui tagasi tuli, siis rääkis, kuidas seal metsatöid tehakse ning muid külauudiseid.

Emal on talvel palju tööd linapuhastamise ja ketramisega, milleks kuluvad pikad õhtud. Tal on hea meel, et ruumid on nüüd suured ja saab kangaspuud üles panna, mis olid vajalikud, sest suur pere tarvitab palju igasugust riiet. Ema oli meil hea kudumismeister, kes oskas nii lambavillast kui ka linasest takust riiet kududa. Kevadepoole, kui päevad pikemaks läksid, algasid tal kangakudumise päevad ja neid kudus ema vahel paar kolm tükki.

Kodustes tingimustes on kangaste, eriti linaste, kudumine väga raske ja palju jõudu ning aega nõudev töö. Kõigepealt töödeldi linavarred mitmel viisil ja see oli raske ning tolmune töö, eriti ropsimine. Ema ja suuremad lapsed tegid seda laudas, sest loomade juures oli soe, ja nad olid tolmused kui tondid Viimaseks tööks oli ketramine, mis oli eriti peenike töö, kui taheti head lõnga saada. Kõige peenema lõnga ketras ema ise ja teised lõngad Mahta, kui tal aega oli teiste tööde kõrval. Linasest lõngast kudus ema särgi-, linade- ja käterätiriiet. Halvemast ja takusest lõngast kooti riiet tööpükstele ja viljakottidele. Linased kooti kõige enne, kui lumi veel maas oli, sest siis saadi need lume peale pleekima panna ja kangad olid seal seni, kui lund veel oli. Ema ja Mahta ketrasid õhtul kaua, sest päeval oli palju muid toimetusi. Mina pidin õhtul ikka varem magama minema, aga nende vokkide vurin häiris mind alati ja ma pugesin teki alla, et rahu saada ning magama jääda.

Kui tarvilik hulk lõnga kedratud oli, pandi kööki käärpuud ( kangaspuud ) üles ja ema hakkas kangast looma ehk käärima, mis oli väga täpne töö ja ainult ema sai sellega hakkama. Kanga ülespanemine ja hiljem kangastelgedele üles keeramine nõudis mitme inimese osavõttu ning terve pere oli alati juures. Kui kangaspuud olid üleval ja kääritud kangalõngad kangaspuudele keeratud ( seda tööd tehti alati 3 inimesega ja isa kui tugevam hoidis alati kääritud lõngade palmikut ja laskis seda pikkamööda järele, ema juhtis need lõngad rulli peale, mida kolmas inimene pidi ümber ajama ) algas emal täpne töö: kanga rakendamine, niide panemine ja soast läbi ajamine. Alles nüüd võis kuduma hakata, kuid enne tuli veel lõngad poolidele, mis süstikusse pandi, ajada.

1927. aastal oli pere meestel rohkem aega, sest polnud ehitamist ja Oskar hakkas ka väljas ehitustööl käima, et raha teenida. Asundustalude algusaastail oli väga palju vaja ehitada, sest küla oli suur ja pea kõigil puudusid eluruumid ja kõrvalhooned. Kui Oskar oma külas ehitustööl oli, siis käisin ma talle vahel ikka lõunaks süüa järele viimas: mannerguga suppi ja leiba ning vahel seda, mida kodus oli. Sel suvel juhtus aga Oskariga õnnetus – ta lõi kirvega tugevasti jalga ja põdes hulga aega kodus, enne kui sai jälle liikuma.

Veel on mul meeles, kui kevadel läksime poistekambaga riigimetsa ja sealt Sandhofi karjamõisa Koeru lähedal. Ilm oli ilus ja kevadine ning linnud laulsid. On meelde jäänud, et suvel käis isa õde maal oma poja Üloga suvitamas. Meenub veel mannapudru keetmine ja väljas söömine tuleaseme juures, kus soust oli suitsumaitseline. Suvel sai pea iga kord lõuna ajal järvel käidud, kui olid ilusad ilmad, ja mulle meeldis palja jalu keset maanteed tolmu sees käia ning järves vees sulistada, kuni ujumise selgeks sain.

Talvel oli meil vahel laupäeva või pühapäeva õhtul lõbu laialt. Nimelt peeti meie suures toas tantsuõhtuid, sest külas oli sel ajal igas peres palju noori. Suuremad tüdrukud ( minu õde kaasa arvatud ) tegid midagi näitemängu taolist ja esinesid siis ukse vahel.

Tulid jõulupühad, mida sai nii väga oodatud. Käisime metsast kuuske otsimas ja koju toomas. Toodi ikka küünlaid ka üks pakk ja piparkooke, mida oli kahte sorti. Ühed olid pruunid pipramaitselised ja teised roosad või rohelised piparmündimaitsega. Need ei olnud nii head, olid kõvad. Selle aasta jõululaupäeval oli meil kirikusse minejaid nii palju, et tuli sõita kahe hobusega. Kirikusõit oli nii kena – tee peal sõitis palju regesid. Tollel ajal oli moes võidu sõita ja kellel oli parem hobune, see oli uhke ja võidumees. See aisakellade kaja on praegugi veel kõrvus. Kirik oli küünlasäras ja nii pühalik. Koju tagasi sõites toimus jälle kõva kihutamine ja siis sai oodatud, millal jõulutoitu sööma hakati. Pärast seda tuli jõulupuul küünalde põletamine. Meil ei olnud siis kingituste tegemise moodi. Ainult pärast pühi jagati väiksemate laste vahel ära need präänikud ja kommid, mis olid jõulupuule ilustuseks pandud. Komme oli ka mitut sorti: pikad keerulise paberiga ja väiksemad, mis olid ilusate piltidega. Maitselt aga polnud nad suuremad asjad.

Leave a Reply