“maakas”

Kui Järva Teataja ajakirjanik avaldas soovi minust artikkel teha, ei osanud ma ette näha artikli avaldamisega internetis kaasnevaid kommentaare. Mitte et mul midagi karta oleks olnud aga õigus anonüümsena kommenteerida toob sageli inimestes välja halvima. Õnneks ei pälvinud kokkuvõte portreeloost sedavõrd tähelepanu ning mind ei maetudki pori alla. Paar kibedat märkust siiski tehti ja nüüd on mul omakorda midagi öelda. Et saaks veelgi selgemaks, kes see Marko siis ikkagi on.

Oma kommentaaris kirjutab “Maakas”:

Uskumatu, et Marko maakaks hakanud. Kooliajal oli kõva “maakate” mõnitaja ja nüüd järsku maa mees missugune. Tere tulemast klubisse. Paneb enda lapsed nüüd kas maa kooli või Paidesse. Ei tea kas maa kool ikka kõlbab. Maakad ju.

Esmalt olgu öeldud, et ma ei oska isegi aimata, kes sellise sapipurske taga olla võib aga oletan, et tegemist oli sama kooli õpilasega, kus minagi käisin. Mina lõpetasin Paide III Keskkooli. Arvasin hetkeks, et küsimus on persoonipõhine aga ei leia sellele oma mälestustes piisavalt toetust. Vabalt võib olla tegemist ka kriitilise pilguga kõrvaltvaatajaga.

Ma ei vaidle vastu, et nooruspõlves sai rumalusi tehtud ja öeldud! Sealhulgas selliseid, mis veel hiljemagi häbi pärast punastama panevad. Rumalusi teen ma tegelikult ka täiskasvanuna ja kui need oleksid elu edasiviivaks jõuks, poleks maakeral ühtegi teineteist sallivat inimest.

Ma ei püüa õigustada kõike seda, mida ma oma elu jooksul olen valesti teinud. Eriti lapsepõlves, kooliajal ja hiljem puberteedieas. Need olid ajad, kus valdav enamus poisslastest tunneb ennast võitmatuna ja käitub vastavalt. Need on ka ajad, kus alles tekkivaid seisukohti öeldakse välja üldistustena. Mina olin selles mõttes tavaline koolipoiss. Ja selles ei ole midagi imelikku, sest paljuski just seetõttu eristatakse lapsi täiskasvanutest!

Mulle tundub asjakohatu ja üllatavana nii kaugest minevikust võetud näide! Kas mitte just muutumises, oma põhimõtete ümberhindamises ning lapsepõlve kogemustest õppimises ei seisne täiskasvanuks saamise ilu ja võlu? Mina olen muutunud. Igaühele erinevalt aga siiski. Ka praegu oman ma seiskohti aga üldistamise alused ja asjade väljaütlemise viis on muutunud. Sellest hoolimata pole kõik minu tänaste seisukohtadega ühtviisi rahul. Kui palju siis kontekstist väljarebitud ja näideteta süüdistusega 20 aastat tagasi!

Ma tõepoolest vabandan kõigi nende ees, kellele ma oma elu jooksul olen erinevatel põhjustel haiget teinud! Teiste alandamine ei ole midagi mille ees ükskõik kes saaks või peaks uhkust tunda! Kuid säärane kontekstita ja tõenduseta kommentaar pole ka midagi väärt. Seepärast toon ma ise paar näidet kuivõrd ma neid “maakaid” siis vihkasin.

Minu sõber keskkooliajal oli Piiri Peeter. Küllap mäletab seda poissi ka “maakas” ise. Peetrit põlati ja mõnitati tema vaesuse, riiete, vanemate ja ma isegi ei tea mille pärast veel. Peeter oli teistele maakas selle sõna kõige otsesemas ja ilmselt ka halvimas tähenduses. Minagi vaatasin talle ülevalt alla kuni (see juhtus keskkooli alguses) meist ühel päeval parimad sõbrad said! Lõpuks läks Peeter keskkoolist ära, seda paljuski sealse suhtumise AGA mitte minu pärast. Mul on elus olnud vähe tõelisi sõpru, Peeter, see “maakas” oli ja on üks neist!

Teine mälupilt on minul ja Maarjal ühine. Olime ühel Paide I keskkooli diskol kui sealsed “maakate mõnitajad” (tollased bändimehed) oma ülemvõimu näitama hakkasid, valides oma alanduste objektiks kaks maanoort. Milleks oli tarvis diskosaali nurgas argilikult tantsu keerutavat paari segada?  Minule see pähe ei mahtunud ja ma läksin vahele. Kaklusega olukord siiski ei lõppenud kuigi välja kutsuti mind küll. Mis peamine, need kaks noort jäeti rahule.

Ma ei hakka rääkima maal veedetud suvedest või oma maakatest sugulastest, kes olid Vahukülas minu ainsad mängukaaslased või oma maavanaemast. Usun, et sellest  ja kahest eeltoodud näitest piisab tõestamaks kuiväga ma neid päris maakaid kooliajal teadlikult ja tahtlikult mõnitasin. Küsimus pidi olema juba tollal milleski muus! Ilmselt sõnas “maakas”, millel on sõltuvalt kontekstist ja ütlejast erinevad tähendused. Ma ei tea mida peab sellega silmas kommenteerija. Ma ei suuda meenutada selle sõna tähendust enda jaoks kooliajal, rääkimata tõestamata faktist, et ma seda üldse kasutasin.

Sellegipoolest on see sõna ka tänapäeval minu sõnavaras olemas. See tähistab inimesi nii linnas kui maal, kes on ise võtnud endalt soovi areneda ja õppida, iseenda ja teiste kogemusest. Selle sõna kasutamine (nii harva kui ma seda teen) või mittekasutamine tähistab vastavalt kas sisemiste väärtuste puudumist või nende olemasolu. Nii nagu maal elamine või päritolu ei tähenda automaatselt maakas olemist, ei taga linnaelu automaatselt maakas staatusest vabanemist. Selles tähenduses on maakaid kõikjal aga ei pruugi olla seal, kus me nende kontsentratsiooni kõige kõrgemaks hindame ehk maal.

Kommentaator “maakas” ongi maakas, kahjuks. On väga mage kommenteerida anonüümselt, lisamata sealjuures fakte, mis aitavad süüdistatul ennast kaitsta. Mina ei arva, et ma tema “klubisse” (loe: maakate klubisse) kuulun. Ja vastuseks õelale ja retoorilisele küsimusele vastan, et tänane plaan näeb ette nii Miko Mattise kui ka Matilde Meelimari panemise Koeru kooli.

Lae endale siit alla JT originaalartikkel pildina (jpg)!

3 kommentaari to ““maakas””

  1. rene Says:

    Sa oled kõvasti vaeva näinud seletamaks ühele anonüümsele netikommentaatorile oma mõtteid ja vaateid. Ausalt, mina ei viitsiks, seda enam, et pole kindel, kas sellistele see üldse pärale jõuab.
    Öeldakse, et hinnake mind minu tegude, mitte sõnade järgi.
    Nii, et selle tee kinnipaneku eest sa veel maksad, maakas :)))
    Kuigi õigem oleks öelda, et pigem tuli mingi linnavurle ja hakkas siin majandama!

  2. marko Says:

    Tänud Rene kõigi nende ilusate sõnade ja soovide eest! :)

    Tegelikult ma ei vaevunudki selgitama seda talle vaid panin kirja need mõtted, mis mul endal peast läbi käisid. Lappasin läbi oma mälestused ja püüdsin mõista kui palju oli selles kommentaaris tõtt. Seda ikka aeg ajalt leidub ka kõige õelamates ütlustes.

    Aga selles suhtes on Sul õigus, et kellele “maakas”, kellele “linnavurle”. Mul endal on hea meel, et ma olen “linnavurlena” siin “maakate” keskel elades leidnud palju väga toredaid inimesi, kes alati ei pruugi olla mõttekaaslased aga kes oskavad hinnata enda ja teiste kätetööd! Minu lugupidamine neile!

    Isegi tee sulgemise eest soolas olev keretäis on seda väärt, sest see on mind viinud kokku lahedate kohalike tüüpidega. :)

  3. imre Says:

    Tere Marko

    Kunagi sa küsisid, miks selline eestist kaugel elav inimene lappab Nahkanuia ajaveebi postitusi. Sest et ma tunnen ennast maakana ja sellisena tunnen muret kõikide maakate tegemiste üle, eriti nüüd kui maailm maadleb masuga. Mul on ütlemata heameel selle üle, et leidub noori inimesi, kes jagavad seda muret ja neid rõõme, mis saavad inimesele osaks tegutsedes eesti külades ja taludes.

Leave a Reply