“Ilusa lõpuga lugu”

Aeg ajalt ma võtan kätte, toksin Google otsingtumootorisse “Nahkanuia ajaveeb” ja vaatan siis, mida põnevat leian. On üsna tavaline, et ma ei leia midagi, sest vaatamata kõigele on Nahkanuia ajaveeb piisake veebipäevikute meres ning keda peakski huvitava väikese küla argipäevaelu, mis suures osas koosneb lume rookimisest, ahju kütmisest, igapäevamuredest prügiveo või teehoolduse teemadel, hooti ka palgatööst.

Tunnustus on midagi sellist mida ma samaaegselt ootan ja pelgan. Ootan seepärast, sest nagu paljudel teistel, on ka see minu jaoks üks suurimaid edasiviivaid jõude, mis tiivustab ja paneb uusi, suuremaid eesmärke seadma. Kardan seetõttu, et tulenevalt ajaveebi subjektiivsusest tundub igasugune tunnustus ebaõiglane. Kas ma ikka olen seda väärt? Me oleme siin Nahkanuial ju tavalised inimesed, oma heade ja halbade külgedega. Me kõik!

Täna näiteks leidsin ajaveebist Hundi ulg sellise viite:

Nahkanuia lugu on tegelikult veel päris alguses. Juhtusin sellele ajaveebile samuti päris alguses. Nahkanuia peremees on võrreldes minuga noor mees. Seepärast jääb see lugu minu poolt kindlasti lõpuni lugemata. Kuid ma loodan ja usun, et sellel lool saab olema ilus lõpp. Ning ilusa lõpuga loole järgneb uus lugu, noore Nahkanuia peremehe lugu. Soovitan lugeda seda blogi kõigil noortel meestel, et nad õpiksid, mida tähendab olla isa. Meil, vanameestel, läks nii nagu läks.

Ilus ja lihtne tutvustus. Ei mingit idealiseerimist … kui välja arvata see isaks olemise lause. :) Läheb meil “noortelmeestel” ka nii nagu läheb. Kui ma mõtlen sellele ajale, mida ma oleksin võinud oma poja ja tütre kasvatamisele või nendega koos olemisele kasutada, tuleb ahastus peale. Eriti veel viimasel ajal kui kodus töötamine on muutunud reaalsuseks.

Et kust see piir siis jookseb. Oleksin ma päev läbi Tallinnas kontoris, oleks kõik korras ja lapsed ka rahul. Isa tuleb õhtul koju, kallistab neid, sööb, mängib pisut ja varsti minnakse magama. Kodus olles on tunne, et kogu see aeg, mis peaks või võiks kuluda töö tegemisele on tegelikult laste tagant varastatud! Nii paistab see eriti silma.

Kindlasti on palju isasid, kes oma lastest niigi palju ei hooli, et nendega midagigi teha. Samas, kas see mida mina teen, on piisav? Kas saaks veel rohkem? Kas peaks veel rohkem? See on olnud alates Mattise sünnist üks peamisi küsimusi, millega minu hallaine päevast päeva tegelema on pidanud. Ja ikka tulemuseta. Ma ei ole endas suutnud leida seda sisemist jõudu ega ka õigust, et asjad üheselt ja igaveseks paika panna.

Aga Hundi ulg ei idealiseeri. Ta lihtsalt “loodab ja usub, et sellel lool saab olema ilus lõpp”. Ühes oleme siiski sama meelt, ka mina ihkan näha, kuidas kõik see mida ma isana olen teinud kas õigesti või valesti kõigest hoolimata loob lõpuks eeldused “uueks looks”, nüüd juba “noore Nahkanuia peremehe [ilusaks] looks”.

2 kommentaari to ““Ilusa lõpuga lugu””

  1. Juhan Says:

    Oleks põnev lugeda, millist tööd teed kodus?

  2. kristi Says:

    Vanadel inimestel on tarkust asju lihtsalt ja õigesti öelda.

Leave a Reply