Eesti punast tõugu piimakari

Kui väiksena maal vanaema juures olin, puutusin igapäevaselt kokku loomadega. Vanaema laudas elas alati vähemalt üks lehm, oli lambaid, siga, kanad ja vahelduva eduga muud elajad. Lehma ja lambaid tuli käia hommikul heinamaale viimas ja õhtuti tagasi toomas. Lehmapiim seisis suures tünnis kaevu juures. Seda käidi varahommikul piimaauto peale viimas.

Mulle oli väga suureks üllatuseks mingil ajal hakata märkama musti ja/või mustakirjuid lehmasid. Neid oli näha teinekord kuhugi mujale kui maale sõites ja iga kord tundus mulle nagu tegemist oleks mingi haruldusega. Eks ma siis vaatasingi neid ka sellise haletseva pilguga. Minu jaoks oli õige eesti lehm ikka punane või punase-valge kirju.

Just selliseid lehmi olin ma kogu oma lapsepõlve näinud! Laudas, karjamaal, üksi ja hulgi. Võttis aega enne kui ma aru sain, et hoopis need punased lehmad on “haletsemist” väärt, sest nad on selges vähemuses ja et mul on olnud õnn omada sellist mälestust.

Lugu on siis selles, et Eesti punast tõugu piimakarja üks suurimaid edendajaid elas Udeva mõisas. See mees oli Bernhard Maydell, kes Udeva endale 1917.a. ostis. Tema poolt alguse pandud kari tegi kuulsaks hilisema Udeva sovhoosi ja seda mitte ainult Eestis, vaid üle kogu Nõukogude Liidu! Udeva sovhoosile omistati koguni NSV Liidu Ministrite Nõukogu rändpunalipp! Ja oli ka põhjust, rekordlehmad andsid 9000 kg piima aastas.

Pole siis ime, et Vahukülas nagu ka Koeru kandis oli levinud ja valdav Eesti punast tõugu piimakari.

Leidsin Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja portaalist Eesti punase tõu kohta järgmise tutvustuse:

Eesti punane tõug (EPK)  on välja kujunenud eesti maakarja baasil. Tõu sihipärane aretus algas XIX saj. II poolel, mil akad. Middendorff tõi Tartumaale Hellenurme ja Pärnumaale Käru ja Tõstamaa mõisatesse Saksamaalt angleri ja Taanist füüni tõugu veiseid. Angli tõug kohanes hästi siinsete söötmis-pidamis- ning kliimatingimustega ja levis ulatuslikult Lõuna-Eestis ja siit edasi ka Lätimaale.

Angli tõugu lehmad olid hea piimaanniga, ühtlase punase värvusega, kuid suhteliselt väikesed. Kehamassi suurendamiseks hakati XIX saj lõpul Eestisse tooma hea piimaanniga ja suure kehamassiga taani punaseid veiseid. Neid on meile sisse toodud hiljemgi 1955, 1965, 1984.a.

1984.a. toodi Saksamaalt ka 15 punasekirjut holsteini tõugu pulli. Nende kasutamisel saadi valgete märgistega helepunased või punase-valgekirjud järglased. Viimasel 10…15. aastal on kasutatud tõuaretustöös veel kombineeritud jõudlusega šviitsi tõugu pulle. See tõug on tuhkjaspruuni värvusega, “jahumokkadega”, kasvult võrdlemisi suur, kõrgete jalgadega. Neil on kõrgem piimavalgu ja rasvatoodang kui eesti punast tõugu lehmadel.

* 3918 (piimatoodang, kg), 4,76 (piimarasvasisaldus, %), 186 (piimarasva toodang, kg), 3,39 (piimavalgusisaldus), 133 (piimavalgu toodang, kg).

Praegu on (EPK)  tõu värvus väga heterogeenne – tõus on heledamaid ja tumedamaid punase värvusega loomi, on valgete märgistega punaseid, on mustjaspruune (tuhkjaspruunid), punase-valgekirjusid. 1998.a. moodustas tõug 33,1% veiste üldarvust (38 705 lehma). Jõudluskontrolli all olevate lehmade keskmine toodang oli: 4242-4,37-186-3,26-138. 2006. aastal oli jõudluskontrollis 25 348 lehma (26,6% jõudluskontrollis olevatest).

2007 aasta andmetel oli Eestis 23 842 jõudluskontrolli alust eesti punast tõugu lehma (kõik kokku 95 398). Nende keskmine piimatoodang on 6476 kg lehma kohta. Täpsema info leiad Maalehe artiklist SIIT.

Näiteks minu abikaasa teab vastupidiselt mulle, et lehmad on ikka mustad või mustakirjud, sest tema veetis oma lapsepõlve suved Arukülas, Põikva lähedal Kas pole imelik lugu?

2 kommentaari to “Eesti punast tõugu piimakari”

  1. Kristi Says:

    lehmad on ikka musta ja valgekirjud, vähemasti Läänemaal küll :)

  2. marko Says:

    Vot, vot! Just sellest ma räägingi. :)

Leave a Reply