Vardja veski

Hundi ulg küsis oma kommentaaris minu 2. augusti postitusele lähima veski kohta. Kuigi olen Vardja veski pildid oma veebialbumisse üles riputanud, ma neid miskipärast blogisse pole lisanud. Parandan selle vea nüüd.

Veski viimane pärisomanik August Ehrenbusch oli jõukas mees. Lisaks veskile kuulus talle ka Saeveski Koerus ning rehepeksumasin. Selle eest oli ta ainus, kelle pere Nahkanuiast küüditati. August ise küll pääses õnneliku juhuse tõttu.

Õie Tomingas mälestuste järgi, võttis August Ehrenbusch naiseks endast 20 aastat noorema teenijatüdruku. Ta ise oli pärit Endlast, Vaimastvere poolt. Selle peale lubanud Augusti isa Robert Ehrenbusch mitte kunagi enam Vardjale jalga tõsta. Mul on olemas Kõrsi perepoja fotoallbumist pärit Augusti ja Rosalie kihlumisteade.

Ma arvan, et kõige põhjalikumalt on Vardja taluga seonduvat käsitlenud oma mälestustes Nahkanuia küla kohta Tõnis Avarmaa, Rõhu külavanem.

Vardja (plaanil  tähistatud nr. 15) nr. 2.  üldpind  52,77  ha, põldu 10,98  ha. Peremees Ehrenbuch August, abikaasa Rosalie; lapsed Õie, Leo ja  Uno. Talus elas veel teenijaid,  sulane  ja mölder.
Vardja  kuulus Ervita  (Ärvita) mõisa nimistusse. Vardja asus samanimelise jõe kaldal ja oli vana veskitalu. Tee sinna  viis ca 2 km ulatuses  läbi metsa, kus olid  ka nn.  soosillad, kus vankrirattad kopsisid latilt latile veeredes ikka kop – kop – kop… See ongi minu esimene mälestus seoses Vardjaga. Vee jõul töötavas veskis tehti kõiki jahvatusliike: lihtjahu, kruupe, tangu, mannat, püüli.
Kunagi varem olevat töödeldud siin villagi, kuid veski olevat ära põlenud segastel asiaoludel; ehitati kindlustusrahadega uuesti üles, vahetas omanikke ja töötas kuni 50-te aastate keskpaigani, mil jõgi Preedist Vardjani süvendati.
Ehrenbuchile kuulus veel rehepeksumasin ja aurukatel-isesõitja, millised tegid teenustöid külades, kus olid suuremad talud ja kohapeal rohkem tööd, kuna ümberkolimine massiivsete masinatega oli tülikas.
Keset Koeru alevit oli Ehrenbuchil saeveski. Peremees lõikas seal külameeste laudu. Samuti oli perekonnal alevis väike maja, kus lapsed talvel elasid ja Arukülas koolis käisid.
1949.a. asus Vardjale tööle August Bremeti pere ja töötas 1960nda aastani, mil koliti Rõhu külla Kungla tallu.
Vardja oli ainus talu külas, mida tabas küüditarnine. ENSV Ministrite Nõukogu otsusega  viidi ära perenaine Rosalie, pojad Leo ja Uno. Peremees August juhtus olema kodust eemal; seejärel varjas ennast Endla kandis metsas ja hiljem kraavihallina Lõuna-Eestis kuni Stalini surmani 1953.a.  Seejärel muutus elu inimlikumaks.
Vardja veskis on möldrina töötanud veel Rõhu külas elanud Elmar Lahe, kes töönnetuses jäi veski vahele ja sai surma.
Neljakümnendate aastate teisel poolel oli möldriks Juhan Ojasaar, möldri õpipoisiks oli Endel Lillemaa. Kõneldi, et Juhan lasi talumeestel vilja kiiresti kivide vahelt läbi ja tegi jämeda jahu. Külamehed võtsid Endli veskile kaasa, andsid Juhanile seni napsu, kuni ta magama jäi ja seejärel Endel jahvatas neile hea peen jahu.
Sajandivahetusel ja aastal  2000 on Vardja talu hooned lagunenud, järel on vaid vundamendid; veski turbiini võ1l on samuti püsti ja varemetel kasvab võsa. Põldudel korraldab Endla Looduskaitseala hooldusniitmist, mis hoiab ära võsatumise.
2002. aastal  käis Vardjat vaatamas Laeva nimeline vanem mees, kes ütles end olevat Vende’de pojapoeg. Tema ütluste järgi olnud 19. saj. lõpus veski omanikuks Lutsud. 19. saj. lõpus ja 20. saj. algul pidas veskit Vende Juhan (arvatavasti Lutsude järeltulija või sugulane), kes müüs 1920.a. paiku veski Ehrenbuchile. Samal ajal pidas Vende Koerus kõrtsi. Vende Juhan on maetud Koeru kalmistule.

Siin on siis pildid, mis mul on õnnestunud Vardja veskist koguda. Pildid on pärit Urve Naukase erakogust ja on ühe erandiga tehtud ajast kui tema vanemad (Bremet) Vardjale elama kolisid. See toimus Tõnise järgi aastal 1949. Nemad olid ka veski viimased elanikud.

Ühe viite võib Vardja veskikohale leida ka Helmut Joonuksi raamatust “Põltsamaa jõgi” (1981, lk. 32), kus on öeldud: “Läbi Rõhu küla viib tee Vardjale, üksikule metsadevahelisele veskikohale. Vardja nimi on pärit keskajast ja tähendas vakuse peremeest, talupoegade usaldusmeest, hoidjat, ülevaatajat. Vardja veski töötas veel viiekümnendail aastail kuni jõe süvendamiseni.

Teine viide leidus 01.04.2003 kuulehes “Koeru Kaja”, kus Mait Raudsepa artiklis “Elekter tuli Esnast…”, on kirjutatud: “Kusagilt ei nähtu, kust sai voolu Vardja veski. Kümme aastat Vardjal elanud Urve Naukaselt sain teada, et nendel tegi Vardjal elektrit isa ise. Veski veejõust saadi toavalgust ja raadio kuulamist.

11 kommentaari to “Vardja veski”

  1. Kalle Kroon Says:

    Lõpuks ometi näen Vardja veskit tema täiskujul! Tänud!

  2. Kalle Kroon Says:

    Veel küsimus suurele ringile- kas keegi tunneb sellist inimest nagu Piret Bremet (vähemalt neiupõlvelise perekonnanimena)?

    Palun vastata e-mailile karlkroon@neti.ee!

  3. Kalle Kroon Says:

    Et päev ikka lõplikult kirja läheks, tegin ära ka Vardja veski:

    EAA, F. 1-2- 942. Järvamaa 1686-89.a. revisjon ja vakuraamatud

    lk. 704p-705p. Ervita veski

    “Pool miili ( 5 km) mõisast asub üks vana veski, millel on üks suur ja üks väike käik (vee läbikäik, nagu aru saan, ja need käigud olid mu arust veel nendel fotodelgi näha), milliste veskikivid on enamuses kulunud. Üks vana tamm, kuid muus osas on varustus kõik korralik, välja arvatud langetuskangid, mis on päris mädad. Veskimaja ees on raudhingedel uks, seal on ka üks väike saun, milles asub suitsuahi väikese võlvitud pliidi all, uks on ilma raudhingedeta, pikkus 21 ja laius 15 küünart.

    Mölder Hans elab ühes õlgkatusega suitsurehes, 21 küünart pikk ja 9 küünart lai, ta maksab igaastaselt 6 tündrit rukist ja 6 tündrit otra alalist veskimaksu ja on seejuures kohustatud hoidma veskit alal nii raua, terase kui kividega ja kogu juurdekuuluvaga, kuid tammi parandamiseks saab ta mõisast vaid mõningat abi tööliste näol, see eest naudib ta vabalt maad, mis inkvisitsioonimaterjalide järgi pole suurem kui 1 tünder külvi, kuid veski inventariseerimise järgi on leiti olevat 3 tündrit külvi suur, aga heinamaad pole tal üldsegi mitte.”

    Et tegu on nimelt Vardja veskiga, see selgub Väinjärve mõisa materjalidest, kus kirjeldatakse Haava kõrtsi maid, mille heinamaa ühelt poolt piirneb “Ervita veski ja samas voolava jõega.”- lk. 724p. Ka näidatud kaugus mõisast on sobiv.

    k

  4. Hillar Ümar Says:

    3. augustil tapeti Järvamaal Väinjärve vallas Vardja veski juures lukksepp Johannes Pruus (67) Põltsamaalt.

    vt. Punane terror/Koost M. Laar, J. Tross. – Stockholm: Välis-Eesti & EMP, 1996, lk 224;638

  5. marko Says:

    Aitäh viite eest! Eile rääkisin ühe endise Rõhu küla elanikuna, kes paraku oli seda siiski pigem läbi oma ema ning tema rääkis mulle, et raba peal olla maha lastud Nava peremees. Kutsuti kaasa ja kui mees keeldus, lasti kohapeal maha.

    Nava peremees Armin Leppiku see olla ei saanud, sest tema küüditati Siberisse. Äkki on tegemist sama isikuga!? Mis aasta 3. august see oli? Võtan kindlasti ka raamatu ja sirvin seda.

  6. Hillar Ümar Says:

    See oli Endla-Tapiku koti ajal 41. a juulis- augustis. Ma arvan, et olen kuskil lugenud veel ühe tapmise kohta Vardjal. Kui leian, annan teada.

  7. marko Says:

    Kas siin võib olla mingi seos?

  8. Hillar Ümar Says:

    See on normaalne jutt v.a. aasta. 1942. siinmail enam venalasi ei liikunud. See oli 1941.

  9. Merike Bremet Says:

    Mis Piretiga muidu on?

  10. marko Says:

    Niipalju kui mina aru saan, on tegemist Kalle Krooni noorpõlvetuttavaga, kellega ta tahaks uuesti vestelda-kohtuda. Eks Kalle oskab ise paremini selgitada!

    Kalle mail on karlkroon[at]neti.ee.

  11. Merike Bremet Says:

    Selge.

Leave a Reply