Mida ma arvan haldusreformist ja Koeru ühinemisest

Olen teadlikult püüdnud hoida isikliku kokkupuute Eestis käimasoleva haldusreformiga minimaalsena. Seda lootuses, et küllap keegi siiski teab, miks see kõik meile vajalik on ja oskab protsessi suunata. Kuna aga olen Koeru valla elanik ja tunnen sügavat huvi piirkonna heakäekäigu vastu, ei saa ma jääda päris erapooletuks ning olen seetõttu osalenud rahvakoosolekutel ning kuulanud seal erinevate osapoolte seisukohti. Osalesime abikaasaga ka rahvaküsitluses, kus sooviti teada inimeste arvamust ühinemise kohta Järva vallaga ning andsime oma “ei” hääle.

Kui ma kuulasin eile rahvakoosolekul istudes erinevate osapoolte seisukohti, tuli mulle meelde üks ammune hetk pikalt jalgsimatkalt. Lõunapausi pidades nägime kaaslastega meie poole lendavat kotkast, kes nägi välja nagu vares, lendas nagu vares, häälitses nagu vares ja lõpuks, meie suureks pettumuseks, osutuski vareseks.

Haldusreform paistab mulle samamoodi. On suur hulk inimesi, kes kangesti tahavad näha toimuvates muutustes “kotkast” ning eiravad märke, mis selgelt ütlevad, et tegemist on hoopis “varesega”.

Sest mis on haldusreformi eesmärk? Miks tuleb omavalitsustel ühineda? Ainus põhjus selleks saab olla üleüldine heaolu kasv, mille tagatiseks on omakorda majanduslik efektiivsus. Kus see on? Millest see tekib? Ei eilsel ega varasematel rahvakoosolekutel ma sellist eesmärgipõhist lähenemist ei fikseerinud. Lisaks tunnistasid pea kõik kohal olnud osapooled, et vastmoodustunud Järva vald ei ole praegusel kujul jätkusuutlik ja ma arvan, et see kehtib suuremal või vähemal määral paljude teiste haldusreformi sunnil ühinenud omavalitsuste kohta. Ka Rakke vallaga liitumise pooltargumentide seas ei olnud mõjuvaid majanduslikke põhjendusi välja toodud või olid need poolikud.

Kui ühinemiste võtmes räägitakse majanduslikust efektiivsusest, tehakse seda sageli kulude optimeerise nime all. Aga kulude optimeerimiseks ei ole vaja ilmtingimata ühineda! Piisab ka koostööst. Näiteks rõhutas vallavanem eilsel rahvakooslekul seda, kui “ülioluline” on ühistranspordi ühendus Rakkega, kus on toimiv rongiliiklus. Kuid rong käib sealt ju juba aastaid. Kas selleks, et me hakkame iseenese arenguks võimalusi nägema, peame ilmtingimata ühinema? Mina nii ei arva ja maakonna piir pole sellisel juhul mingi argument bussiliikluse korraldamisel. Ma ei pea selleks ristabielluma oma tütre klassiõe emaga Ervita külast, et hakata organiseerima laste vahelduvat transporti koolist koju. Veel vähem ohustab selline majanduslik “liit” ühe või teise poole identiteeti. Praegune asjadekorraldus viitab formaalsele juhtimisele ning kui haldusreform on suunatud liitumiste kaudu kulude optimeerimisele, jääb tulemus saavutamata, sest seda ei suuna mitte vajadus vaid kohustus. Seega kui liitumise aluseks ei ole selget vajadust ja sellega kaasnevat positiivset tasuvusarvestust, pole vaja sellele “varesest kotkale” aega raisata.

Kirjutasin endale kunagi üles Mart Laari kuldsed sõnad:

Teha tuleb seda mis on vajalik, mitte seda, mida peetakse vajalikuks.

Kuulates eile osapooli, jagunesid nad minu arvates Mart Laari sõnadele tuginedes kaheks. Maavanemat kuulates jäi mulle temast mulje kui mehest, kes soovib ellu viia seda “mida peetakse vajalikuks”, millega on juba alustatud ning mis täna näib vääramatu. Seda hoolimata asjaolust, mille Aldo Tamm kenasti ka välja tõi, et maavanem ise on korduvalt avaldanud kahtlust Järva valla jätkusuutlikkuse üle. Koeru valla esindajate argumendid tundusid mulle valdavas osas ratsionaalsemad. Juba seetõttu, et nähes Järva vallaga liitumise perspektiivitust, jagus Koerul julgust sellest liidust välja astuda. Täna räägitakse läbi Rakkega, mis tundub olevat moodustuva haldusüksuse baasil majanduslikult oluliselt efektiivsem ning perspektiivikam käik. Samas jäi mul endiselt puudu arusaamisest, et ka sellest tehingust keegi tegelikult midagi võidab, sest numbreid (ka põhimõttelisi) esitati vähe kui üldse.

Mitmed kõnelejad rõhutasid, et (haldusreformi) tulevik on udune ja raske on öelda kuhu see kõik välja jõuab. Nõus. Seepärast tulebki tänased otsused teha lähtudes konkreetsetest vajadusest. Esmalt aga tuleb need vajadused ehk eesmärgid defineerida. Kui Koeru vald teab, miks ja millise eesmärgiga liituda soovitakse, on tegevuse enda läbiviimine ja põhjendamine lihtsam. Kõigile osapooltele. Ja teades oma eesmärke võib selguda, et ühinemine polegi vajalik. See ei tohi ega saa olla paratamatus. Praegu tundub mulle, et kuigi ühes küsimuses on selg sirgu löödud, tahetakse iga hinna eest see ühinemise linnuke ära teha, nähes selles pigem kohustust kui võimalust.

Et ühinemise eesmärk on ühinejatele endale ebaselge, tuli välja ka rahvakoosolekust, mis kujunes järjekordseks mokalaadaks. See on paratamatu, et kui koosolekut juhtivad inimesed ei tea kuhu ja miks liigutakse, keskendub lihtrahvas (et mitte öelda pööbel) arutelule sellest, millisesse omavalitsusüksusesse me kuulume, mis saab selle nimeks või muule antud kontekstis ebaolulisele. Kas maakondlik kuulumine ja loodava haldusüksuse nimi tagab maaelu jätkusuutlikkuse või toimivad ja tõhusad majandussuhted? Ma imestan, kuidas abstraktsele ja väga individuaalsele identiteediküsimusele antakse suurem kaal kui näiteks kohapeal toodetud lihatoodetele, mida kohalikud ei osta. Ei osta, sest see on liiga kallis! Liiga kallis, sest meil pole kohapeal töökohti ja inimesi, kes seda raha teeniks! Head pensionärid, ei taha küll halvasti kõlada, kui andke enesele aru, teie pension ei tule pangaautomaadist vaid see teenitakse kellegi poolt kusagil, tõenäoliselt Tallinnas või teistes Eesti suuremates linnades. Ma ei ole märganud, et keegi teist seda raha seetõttu vastu ei võta. Ärge keskenduge ebaolulisele kui küsimuse all on töövõimeliste inimeste maale tulek, siin püsimine ja töökohad – maaelu säilimine tervikuna. Mina isiklikult kuuluksin kasvõi Argentiina koosseisu oma taluga kui see vaid võimaldaks mul Nahkanuial edasi elada ja oma eluviisi jätkata! Minu identiteeti ja kuuluvust saab mõjutada ainult üks olevus siin maa peal – mina ise!

Võtaks siis kokku. Tänastele aruteludele tuginedes on haldusreform “kotkas, kes näeb välja nagu vares, lendab nagu vares, häälitseb nagu vares ja tõenõoliselt osutubki vareseks”. Kui see nii on, peab meil jätkuma julgust seda välja öelda, ning teha “seda mis on vajalik” selle asemel “mida peetakse vajalikuks”.

Vallavalitsusele ja volikogule jõudu õigete otsuste tegemisel!

2 kommentaari to “Mida ma arvan haldusreformist ja Koeru ühinemisest”

  1. Alo Aasma Says:

    Ega ma seda ei lükkagi tagasi, et Järva vallast just pudrumägesid ja piimajõgesid loota ei maksa. Ja miks toetan Koeru pigem Järva vallaga liitmist kui Lääne-Virumaale minemist ja Rakkega ühinemist, ongi see, et ma siiralt usun, et nüüdkui haldusreformi linnuke on pudelist välja lastud, tuleb mitte põlistada seda, mis toimunud järgmiseks inimpõlveks, vaid edasi püüda liikuda. Ja koerukatel, kui põlistel järvakatel, kelle genotüüpi on juba sisse kirjutatud sitkus ja edasipüüdlikkus, on selles ka oma roll mängida, et sellisel kehval kujul haldusreformist Järvamaal ikka edasi ja mõistlikuma lahenduse suunas liikuda. Seda ju sooviti ja püüti ka, kuid kuna Kareda otsustas jääda Järva valda siis lõigati ühine piir ära. Täna minu jaoks ongi probleem selles, et a priori ei ole Koeru ja Rakke üldse mitte lootusetu juhtum, kuid miskipärast on koostöövõrgustike, identiteedi, tradistioonide ja kommete osakaal, ehk siis maakondlik kuuluvus, jäänud tagaplaanile. Palju räägitakse majanduslikust eelisest, et see olla mitu korda parem, kuid see on samamoodi emotsioon niikaua kuni pole konkreetseid numbreid lauale pandud. Ja häda praegu ongi selles, et kuuetunniste läbirääkimiste tulemusena võivad väga olulised väärtused lihtsalt pesuveega välja lennata. Ega peale esimest kuut tundi on kõikjal üle Eesti toimunud läbirääkimised ilmselt olnud väga rõõmsad ja sõbralikud alles :) Ja veelkord, arusaamatuks jääb lihtsalt see, et kui Koeru-Rakke ühendvallal on jumet, ja pool Rakke inimestest käib Koeru tööle, poodi, perearstile vms, siis miks nüüd Koeru volikogu loobus Järvamaa alla kuulumisest, kui see on asi, mida ühinemislepingus ei peagi kokku leppima ning mida otsustab valitsus. No offence, kuid tundub, et kui Koeru on palju tugevam keskus ja kolmandiku võrra suurem kui Rakke, ja maakondlik kuuluvus on emotsionaalne argument, siis oleks palju vähem valu ja märksa loogilisem, kui see ühendvald liitukski Järvamaaga, millega on side palju rohkematel elanikel. Ja lõppeks, eks see ole suht filosoofiline küsimus, kuid minu meelest maakondlik identiteet ja senised koostöövõrgustikud ja traditsioonid on olulisemad, kui vallamaja juriidilisest aadressist ilmajäämine või nigelavõitu ühinemisleping.

  2. Tarvi Says:

    Olen pikalt mõelnud identiteedi olemuse üle seoses Rakke ühinemisega. Loomulikult on identiteet vajalik, oleme paljuski kõik eestlased või siis eestimaalased ning Järvamaagi identiteedi osa. Kuid ühe rohkem tundub mulle seda, et identiteeti kasutatakse inimesi raamidesse surumiseks – jäägem oma raamidesse ja mingil juhul ärge väljapoole vaadake. Vaadates eestlaste edu (nimetagem seda selliselt)IT vallas või muu innovatsiooniga, siis saavutatud on need just raamidest välja mõtlemisega – edu toob see, et sa ei takerduks kinni oma piiridesse ja seda nii ülekantud tähenduses, kui ka otseselt. Arvestades maavalitsuste kadu ja omavalitsuste suurenevat rolli oma piirkonna arendamisel, siis seda enam peaks olema raamidest (sh maakonna piiridest) välja mõtlemist. Ideaalis võiks olla, et näiteks kui Koeru vald leiab, et hariduspoliitika ajamine Rakvere suunal on edumeelsem, siis palun või tervishoiupoliitika ajamine Tartumaa ja Tartu suunal – palun või transpordipoliitika Rakke suunal – aga palun või kultuuri tegevus Paide suunal – aga palun. Ühe maakonna piiridesse jäik surumine ning identiteediga põhistamine ei tundu minu jaoks jätkusuutliku tegevusena.

Leave a Reply