Berliini ja tagasi

Kulutasin oma nädalavahetusest üpris täpselt 24 tundi, et Berliinis ära käia. Tegemist ei ole millegi erakordsega, tundub lihtsalt kuidagi ebaõiglane kui enesestmõistetavaks me paljusid asju peame. Alles see oli kui ma õega talvel Soome saatkonna ukse taga järjekorras viisat ootasin, nüüd ostan neljapäeval pileti, teen telefonis ära check-in’i ja ajan oma asjad päevaga korda. Aga tore oli.

Üldiselt sujus reis suuremate tõrgeteta. Väiksemaid oli ja pean enese kahjuks tunnistama, et olin need lihtsalt ära unustanud. Näiteks sakslaste inglise keele oskus, mis on praktiliselt olematu. Teiseks kaardimaksete mittetoimimine ja sularahaparaatide kättesaadavus. Nii ei saanudki ma lennujaamas bussile piletit ostes teada, et see kehtib ühel suunal kõikidel ühistranspordivahenditel ning püüdsin rongile minnes uuesti piletit osta. Piletiost omakorda ei õnnestunud, sest üks piletiautomaatidest ei töötanud korrektselt ja kumbki ei aktsepteerinud minu pangakaarti. Kuna peatus oli tööstusrajoonis, jäi lähim ATM kahe rongipeatuse kaugusele. Õnneks leidus abivalmis möödamineja, kes mulle halastas ja 2.80€ laenas.

Leave a Reply