Loorehaga Haavalt

Eile postitasin siia ajaveebi video vihje peale metsast leitud loorehast. Tänane postitus keskendub sellel, kuidas looreha metsast ära tõin.

Loorehaga Haavalt @Nahkanuia

Toomine jagunes kolme suurde etappi. Esimene neist oli looreha metsast kättesaamine ja väljatirimine. Teine etapp oli loorehaga umbes poole metsatee läbimine lihasjõul, kõrvalise abita. Kolmas etapp tähendas teise poole metsarajast läbimist ATV-l, looreha spetsiaalse seadeldisega järel lohisemas. Kõik see võttis mul täna terve päeva ja lisaks kaks komplekti riideid. Kõigele vaatamata parkisin looreha enne päikeseloojangut homseks survepesuks köögi akna alla!

Võib olla peaksin seda lugu alustama looreha asukohast, mida olen seni püüdnud kiivalt varjata. Kes on Haaval käinud, teab, et Haava lagendikule eelneb veel üks kõrgem küngas. See kunagine karja-, põllu- või heinamaa on tänaseks korralikult metsa kasvanud kuid mitte täielikult. Künka tippu niidetakse kord aastas ja kui nii jätkub, pole seal võsastumist veel karta. Sealsamas künkal, õigemini selle jõepoolses servas, looreha asuski. Mõnikümmend meetrit metsas, allamäge ja puude poolt varjatud. Kui arvestada, et Haaval elanud Siirakud surid 70-ndate alguses, võis reha sinna jääda 60-ndatel ja see klapiks enam vähem ka puude vanusega, umbes 50 aastat.

Looreha metsast välja saamine polnudki nii lihtne. Kõige lühemat sirgjoont mööda teeni minek ebaõnnestus üksteise suhtes liiga tihedalt paiknevate suurte puude tõttu. Sain liikuda ainult tagasi ehk siis ringiga. Kuigi paar-kolm väiksemat kaske olin sunnitud kirvega maha lööma, sain pusides kätte nipi, mis aitas mul suurte puude vahelt loorehaga läbi veereda. Selleks tuli esmalt puude vahelt läbi lükata üks ratas, seejärel teine. Kuidas see käis, on näha järgmiselt videolt:

Edasi oli vaja looreha teele sikutada. Olles paarkümmend meetrit tagasi liikunud, õnnestus mul leida puude vahel rada, mis mind sirgjoones teele tõi. Siis hakkas mulle vaikselt kohale jõudma ka endale võetud ülesande suurus. Olin teele jõudes üleni higine ja parajalt väsinud, käega löömise tunnet siiski veel ei olnud. Haletsesin ennast, et kodunt mingit karastusjooki kaasa ei taibanud võtta.

Lagendikult läks minu tee piki küngast soovitud suunas. Kuigi tegemist oli vaieldamatult kogu minu eesseisva teekonna parima lõiguga, sain kinnitust juba tekkinud kahtlusele, et nii ma lõpuni ei jõua. Mul puudus võimalus reha jäigalt enda külge fikseerida, mistõttu viskas väiksemgi takistus reha teele risti. Niimoodi tuigerdades jõudsin välja esimese soonikukohani.

See soonikukoht oli minu esimene proovikivi. Olin ennast mõttes ette valmistanud aga tegelikkus ajas karjuma. Jalgu kusagile toetada ei ole, muda ja veealused oksad. Vandusin tulist kurja ja peaaegu et lendasin lompi selili. Sain lõpuks läbi kuid ainult selleks, et veelgi raskema lõigu läbimine ette võtta. Aga vaadake ise, nii see käis.

Esimesele soonikukohale järgneb teelõik, mis sisuliselt kulgeb rabastunud metsa servas. Erinevatel aastaaegadel on selle läbitavus erinev kuid midagi sellist ma ei oodanud. Looreha ratas vajus kohati rummuni sisse ja see oli väga kurnav. Võitlus ei käinud mitte meetrite vaid sentimeetrite pärast. Kuigi tegin tihti pause, et oma hingamist taastada, viskasin raske lõigu lõpus ennast teele pikali ja lihtsalt lebasin seal.

Edasi maapind tõusis kuid liikumist see palju kergemaks ei teinud. Jõudsin siiski kraavini, mis minu jaoks tähendas umbes poole teest läbimist ning otsustasin pärast reha parkimist koju minna. Tee jätkus hiigelpika ja mudase soonikuga, millest mul poleks üksi ilmselt lootustki olnud läbi jõuda. Ma veel ei teadnud kuidas täpselt ma edasi tegutsen, lootsin vaid, et tagasiteel saan kuskilt inspiratsiooni!

Kodus olin kokku mõne tunni, pesin ennast, sõin ja isegi pikutasin kuni Mati ja Maarja tulekuni. Otsustasin minna uuele katsele ATV-ga. Kohale sain ilusti kuid looreha haakimine ebaõnnestus kaasasolnud köite ja koormakinnitusrihmade abil täielikult. Jäiga ühenduse puudumine tähendas seda, et looreha liikus inertsist vastu ATV-d või lausa pööras ennast kummuli. See mulle ei sobinud ja ma naasin koju plaaniga valmistada kaval raam, mis a) takistaks loorehal ülepeakaela liikumist ning b) pidurdaks.

Konstruktsioon polnud keeruline, olin midagi sarnast kasutanud kord varem Vardjalt ühe hirmraske metallrulli transportimisel. Kahest 5×15 prussist said jalased ja lauast lõin peale raami, mille omakorda tugevdasin diagonaaliga. Minu kava nägi ette raami esimese laua külge kinnitada veorihm ning tagumise külge jäigalt looreha esiserv. Kohale jõudes ja kinnitatuna nägi konstruktsioon välja nii:

Loorehaga Haavalt @Nahkanuia

Kuigi konstruktsioon toimis üllatavalt hästi, oli sel üks ja ainus puudus, mida ma ette ei näinud. Kuna looreha oli selle külge kinnitatud ühe sirge raamiosaga, tähendas järsem pidurdus jällegi võimalust rehal ennast tagurpidi pöörata. Korra see ka juhtus kuid ma parandasin oma vea kohe jupi traadiga, mille üks ots kinnitus looreha piisid hoidva lati keskele ja teine ots raami esimese laua külge, kulgedes raami alt! Nii ei saanud looreha ennast enam ümber keerata kuna siis tulnuks kaasa tõmmata ka raam, millele see ise toetus!

Teisel korral tuli minuga kaasa Matilde, kellest mul oli suur abi. Kuigi tegime erinevaid videoid mitu, lisan siia ainult ühe, kõige ekstreemsema. See on võetud kõige pikemal ja mudasemal lõigul, kus tüdruku abi osutus väga oluliseks. Ja nagu näete, oli ta ülesannete kõrgusel!

Edasi oli juba käkitegu. Raami toetusel ja looreha kolinal liikusime aeglaselt aga kindlalt Vardja tee poole kuni lõpuks sinna välja jõudsime. Arvestades päeval läbi elatut, oli tegemist kahtlemata ajaloolise hetkega, mille ka jäädvustasime.

Loorehaga Haavalt @Nahkanuia

Kodus parkisin looreha köögi akna alla ja kavatsen ta enne talvekorterisse paigutamist survepesuriga üle lasta. Mõtlen, et kord tuleb kätte see päev, kus Rõhu hobuvikat ja Haava looreha mõnel väiksel heinamaatükil korda peavad!

See oli huvitav päev ja projekt. Ja kuigi ma nimetasin looreha avastamist “imeliseks leiuks” loodan siiralt, et ma midagi sellist enam oma elus tegema ei pea. Samas, kui see nii juhtuks, tuleks ilmelt ära teha …

2 kommentaari to “Loorehaga Haavalt”

  1. marko Says:

    Jürilt selline täpsustus:

    “Tere Marko!
    Sinu looreha loo peale tahaks lisada, et veel 70-ndatel, kuni hoonete hävimiseni, asus üks taoline Haaval suures jõepooses kuurilaadses hoones koos mitmete muude talutöödes tarvisminevate riistadega. Kui see oleks sama looreha, siis ta arvatavasti kellegi poolt hiljem sinna tiritud ja maha jäetud.
    Jõudu soovides
    Jüri”

  2. marko Says:

    Kommentaar Neililt pärast seda kui olin talle rääkinud mille ma leidsin. Ta küsis, et kas see oli “see” reha, mis jääb Haavale minnes kadaksel lagendikul vasakut kätt!? :) Mul jäi suu lahti. Küsisin, et kui ta seda teadis, miks ta sellest varem pole rääkinud. Ta arvas, et oli … :)

Leave a Reply