Kartulivõtt 2015 – pettumus

Alles see oli kui keegi mulle taaskord ette heitis toimetamist kartulite ja kartulimaaga. Et mis ma sellega üldse jaman. Nõus, kartulite kasvatamine enese tarbeks ei ole ega saa tänapäeval olla koht kulude kokkuhoidmiseks. Arvestades kokku kõik sellega seotud rahalised väljamaksed (kündmine, kultiveerimine, vagude ajamine, muldamine ja võtmine), lisades neile ka määratu ajakulu, elaksime ilma kartulimaata rahulikumas tempos ning rahaliselt ei tunnetakski selle puudumist. Kuid nagu olen kirjutanud, on sellised projektid olnud minu jaoks teistsuguse tähendusega. Need on osa inimeseks olemisest ja selleks jäämisest. Need aitavad mul paremini mõista (maa)elu olemust ja ka iseennast. Siiski tundub, et tänavune kartulisaak ületas õhukese punase joone ka minu jaoks ning tuleval aastal Nahkanuial kartuleid maha ei panda.

Kartulivõtt 2015 @Nahkanuia

Juba möödunud aastal võis täheldada kartulisaagi kahanemist võrreldes ülemöödunuga. Käesoleva aasta saak ei kannata isegi silma järgi mingit kriitikat. Seda võis juba tunda kartuleid korjates, ma pole kindel kas me saime vao peale korvitäiegi. Teha midagi tegemise rõõmust pole mulle võõras. Kasvatada kartuleid kulu eirates ning tegemisest rõõmu tundes iseendale tundub normaalne. Kuid teha kõike seda ja sellegipoolest leppida sügisel sisuliselt tühjade pihkudega, on ka mulle liiast.

Lisaks muutub aasta aastalt üha raskemaks tehnika saadavus. See on olemas kuid vananeb. Vananevad ka omanikud või siis loobuvad, sest selline kaootiline nõudlus ei tasu ennast ära ning raiskab lõpuks ainult aega. Lagunev tehnika ja hääbuv tegevusala on tekitanud nõiaringi, millest väljasaamine sõltub missioonitunde ja rahaga varustatud tegelasest, kes soetab enesele vajamineva tehnika ning käib siis sellega aitamas kõiki neid, kellel seda pole. Kahjuks sellist tegelast silmapiiril pole ja mulle on vastumeelne paluda midagi mille eest ma maksan. Emotsionaalselt on ebameeldiv seegi, et juba kahel järjestikusel aastal ei saa ma kartulivõttu planeerida. Küsimus pole ainult ilmas, mis ise seab piirid. Küsimus on ka traktori saadavuses. Möödunud aastal jäi mul kartulivõtjate organiseerimiseks aega paar tundi, tänavu päev kuid lõpuks jõudis traktor ikka varem kui võtjad. See on nii just seetõttu, et tehnika omaniku jaoks ei ole kevadised ja sügisesed minipõllulapid enam prioriteet ehk kinniplaneeritud nädal(avahetus) ning seetõttu tehakse muud plaanid, kuhu siis sina pead sobituma. See ei pruugi meldida kuid on siiski paratamatus, millega tuleb kohaneda.

Midagi oli sel aastal lahti ka maa enesega. Nii kõva pole see varem vist olnud, sest traktoril kõrises, ragises ja raksus sidur iga vao peal. Kõrvalt vaadates tundub, et igal aastal on künd toimunud üha kõrgemalt ning selle põhjuseks on traktoriga kinni sõidetud alumised savisegused mullakihid. Näiteks mullafrees suudab kartulimaad kobestada 10-15 sentimeetri sügavuselt. Eile võtsime kartuleid ja öösel sadas vihma. Mitte palju kuid ka selle vähesega on hommikul põld kaetud veekihiga, millel pole voolata kuhugi!

Kartulivõtt 2015 @Nahkanuia

Ära iial ütle iial ja seda ma ei tee. Pole välistatud, et me siiski ka tuleval aastal kartulitega tegemist teeme. Hetkel plaanin endisele kartulimaale teistsugust kasutust. Eks see kevadel selgub.

Leave a Reply