Koeru mehed Paide kaitsel 1572-73

Paide linn pidas oma 718-ndat sünnipäeva, tähistades seda muu hulgas Raekojas toimunud ajalooõhtuga. Käisin minagi seal kuulamas ja vaatamas. Esitatud teemad olid põnevad ja tasemel esitusega vaatamata sellele, et päris kõnelejad, kaks ajaloolast, erinevatel põhjustel tulemata jäid. Rainer Eidemiller rääkis Paide linna asutamisest ning kindluse bastionaalsüsteemist, andes lõpuks ka ülevaate, mida leiti hiljuti Vallimäel kasutada olnud georadari abil.

Kuigi, nagu öeldud, olid ettekanded põnevad, jäi minu mõte peatuma Paide vallutamisel venelaste poolt 1572-73. Seda seepärast, et Paide linna kaitsesid ülekaaluka (40 000 versus 50) vaenlase vastu ka mitmed Koeru kihelkonna mehed. Need nimed on siit ajaveebist kunagi juba läbi käinud postituses “Negelini kroonika” aga olgu nad veelkord nimetatud:

Hanns Erffuit (Ervita külast, Vao vakusest), roodumeister

Hanns Liussfer (Liusvere külast, „Sitze” vakusest)
Simon Liussfer (Liusvere külast, „Sitze” vakusest)
Hans j Rechtuquere (Rõhu külast, „Sitze” vakusest) 1

Raske on ette kujutada, mida nad läbi elasid ja kui palju nad tegelikult nägid kõigist neist õudustest, mida “Moskoowia suurwürst” siis korda saatis, kui ta määratute kaotustega kindluse võtnud oli. Võib olla olid nad selleks ajaks juba langenud. Samas on selge, et tegemist oli kangete meestega, kelle üle võib iga koerukas uhkust tunda. Parema ettekujutuse saamiseks Paide kaitsmisest 1572-73 toon ära lõigu Balthazar Russowi “Liivimaa kroonikast” (1584). Pärit on see Ühendus Weissenstein veebikeskkonna weissenstein.ee Ajaloorubriigist ning avaldatud ühenduse loal. Sealt võib leida veel palju huvitavat!

Kuda Paide wenelaste kätte langeb, 1572-1573

Aastal 1572, 16. detsembril, läksid Rootsi kuninga sõjamehed, jala- ja ratsamehi umbes 5000, wälja sõtta selle mõttega, et Põltsamaad piirata, ja tegid suure keeru Märjamaale ja sealt edasi Wiljandisse, rööwi pärast, ja kaks kartauni ühes rohu ja tinaga lasksid Paide teed minna otsekohe, ja pidi nende suurtüki juurde Paidest weel teisi suurtükkisid tulema. Aga need kaks suurtükki ei saanud kaugemale kui Uuemõisa, 5 penikoormat Tallinnast, jõulupühal. Selsamal ajal tuli suurwürst Moskwast esimest korda isiklikult Liiwimaale, ühes oma kahe pojaga ja 80.000 mehega ja paljude suurtükkidega. Ja sellest ei olnud rootslastel Tallinnas ega Paides mingisugust teadust, sel põhjusel, et nad kõik julgusest hooletud olid ja mõtlesid, et ega nüüd häda ei ole, sest niikaua kui kuninga sõjawägi wäljas on, ei pidanud wenelane julgema pead tõsta, ja olid kõik, kõrged ja madalad, enestesse kindla usu istutanud, et moskwalane nüüd üsna jõutu ja wõimetu on, ja sellepärast heitsid kõik maakuulamise tuulde. Aga enne kui nad kõige wähem waruda teadsid, oli moskwalane ise wägewa sõjawäega isiklikult Rakwere juures, ja niihästi tallinlased kui sõjaülem Klaus Akesen ja kõik sõjamehed Põltsamaa all ei teadnud sest weel midagi. Ainult Paide omad olid midagi kuulnud ja ei tahtnud siiski mitte uskuda, et see nii kardetaw pidi olema, waid arwasid, et see ainult mõni rüüstajate salk, kes ehk neid suurtükkisid luurab, mis Uuemõisas on. Sellest hooletuse julgusest saatis Hans Boye, asewalitseja, peaaegu kõik mehed majast suurtükkidele wastu 6 penikoorma peale, ja tegi Paide maja meestest nõnda lagedaks, et wiitkümmetki sõjameest sisse ei jäänud, waid ainult 500 liht talupoega, kes sinna majasse olid põgenenud. Hans Boye ei teadnud sellest hoida, et moskwalase meel mitte Uuemõisa suurtükkide peale, waid Paide maja peale käib. Sellepärast siis, enne kui ta seda arwata wõis, oli moskwalane sõjawäega Paide all. Siis oleksid Hans Boye ja tema mehed hea meelega küll tahtnud, et lugu oleks teisiti olnud.

Aga kui Paide oli ümber piiratud, siis saadeti mõnituhat wenelast maad kuulama, kes kõik Harju- ja Järwamaa läbi tõmbasid ja leidsid palju inimesi kodust, kus üks sõber ja naaber teisele jõulu ajal wõõraks oli tulnud ja naised oma kõige paremate riiete ja ehetega ehitud olid ja kõik suures hooletuse julguses rõõmsad ja mureta olid; neile tuli nüüd moskwalane ootamata ja arwamata peale, lõi neid palju maha ja wiis ära wangi Moskwasse ja Tatarimaale. Mis häda ja ahastus siis Harju- ja Järwamaal oli, seda ei jõua ära rääkida.

Aastal 1573, 1. jaanuaril, uue aasta päewal, kaks lööki pärast lõunat, wõitis moskwalane Paide kuningliku maja ja wägewa kindluse tormiga ära ja sai ta kätte, pärast seda kui kuuendat päewa oli piiranud ja lasknud. Sest ta oli Püha Johannese päewal jõulus, ühel laupäewal, piirama hakanud ja sai lossi järgmisel neljapäewal kätte. Ja sündis nõnda. Kui sõjaülem härra Klaus Akesen oma meestega rööwi pärast selle keeru Wiljandi peale tegi ja 2 kartauni wäheste meestega Paide teed otsekohe minna oli lasknud, siis saatis nimetatud sõjaülem 500 hobust wäesalgast ära suurtükkidele wastu, aga temal ei olnud sel ajal weel mingit teadust moskwalasest, kes juba üsna ligilähedal oli. Ja ehk Paide asewalitsejal küll natuke teadust oli, ei lasknud ta ennast sellest mitte eksitada, waid saatis mehed majast suurtükkidele appi. Ja kui mehed majast ära olid ja wenelane ligi oli, siis tulid mõisamehed, nimelt need 500 hoost, kelle sõjaülem suurtükkidele wastu oli saatnud, ja nõudsid, et neid enne wenelasi Paide majasse lastaks. Aga et asewalitseja oma sõjamehed suuremalt jaolt oli ära saatnud ja tema rootslastest nüüd üsna nõrk oli majas, siis ei tohtinud ta Saksa mõisamehi usaldada ja kartis, et kui majasse tulewad, siis teewad nõnda kui Klaus Kurssel tegi, nagu teda ka üks sakslane hoiataski, et ta mõisamehi mitte ei pidanud majasse laskma. Kui nüüd need nimetatud mõisamehed edasi pidi minema ja juba ära olid läinud ja moskwalane kõige wäega tungides peale tuli, siis oleks asewalitseja asja küll teisiti soowinud, aga oli juba liig hilja.

Aga kui mõisamehed Uuemõisasse suurtükkide juurde tulid, kust nad hulga ankruid õllega ja igasugu muud moona eest leidsid, mis leeri pidi wiidama, hakkasid nad seal kohe purjutama ja priiskama kunni poole ööni, ilma ühtki wahti wälja panemata. Sellepärast siis, kui nad kõik täis olid, heitsid nad ühed sissepoole, teised wäljapoole õueaeda lahtise wälja peale julges rahus magama ilma ühegi wahita. Warsti pärast seda tuleb moskwalane, 5000 meest tugew, ja oleks nad peaaegu halwal ajal üles äratanud, kui mitte üks neist oma tarbe pärast wälja ei oleks läinud ja moskwalasi tähele pannud. Ja kui see nüüd larmi lööb, siis kargawad teised magamast üles, weel pooliti purjus, ja wõiwad waewalt oma hobuseid leida. Pasunamees hakkas puhuma, aga warsti on tal wenelane selja taga ja lööb pea keskel pooleks, niisama ka weel mõnel teisel. Aga teised mõisamehed seespool aeda, kellel nüüd wähe parem seisukoht käes oli, olid, kui seda kisa-kära kuulsid, warsti jalul ja läksid wälja wälja peale ja tungisid wenelaste kallale ja lasksid ühe tähtsa uhke moskwalase lipumehe surnuks ja weel teisi wenelasi ja said kolm meest wangi tuua, keda eraldi usutati ja kes kõik ühest suust tunnistasid, et suurwürst oma kahe pojaga ja 80.000 mehega Paide all on, niisama ka Holsteini härtsog Magnus. Kui siis mõisamehed Uuemõisas seda sõnumet kuulsid, lõid nad nii kartma, et enam ei teadnud, mis teed Tallinna minna, ja pugesid ruttu põõsaid mööda ja igasugu kõrwalisi teesid mööda minema ja waatasid ikka tagasi, kas ehk wenelased ka neile järele tulewad. Nõnda jooksid nad ära ja jätsid Uuemõisa maha hädasse ja suurtükid ja ka Rootsi sõjamehed ühes junkru Arent Dubega, kelle päralt mõisa oli, ja palju waeseid talupoegi nende naiste ja lastega moskwalase kätte.

Kui need mõisamehed wangi wõetud wenelastega Tallinna tulid, siis alles said tallinlased teada, et suurwürst Paide all on, mida aga siiski mitmed ei tahtnud uskuda, waid ütlesid, et pole häda, Rootsi kuninga sõjamehed on wäljas ja küll Paide peab wastu. Nii kindlad oli rootslased seekord kõik selles suures hädas, ja waesed talupojad, kes enne linna olid põgenenud, läksid oma naiste ja lastega jälle karja kaupa linnast tagasi maale ja ei kartnud midagi halba, niikaua kui Rootsi kuninga sõjamehed wäljas on. Ja ehk nad küll penikoorma ehk kahe tagant wenelase tuld nägid, ei pannud nad seda ometi mikski ehk ei tahtnud uskuda, waid arwasid, et need on nende omad sõjamehed, miks siis wenelased ja tatarlased neile armuta kaela tulid. Aga kui sõjamehed Põltsamaa leeris wenelase laskmist Paide all kuulsid, ei teadnud nad sest ka midagi, waid ütlesid isekeskis, Paide omad lasewad ilupaukusid kuninglikkude suurtükkide auks, mis Tallinnast tulewad.

Seda koledat laskmist ei oleks moskwalasel Paide all mitte tarwis olnud, sest ta teadis ju küll, et maja üsna nõrk ja sõjameestest tühi oli. Aga et ta tormijooksude ettewõtmiseks arg sõjamees oli, tahtis ta suure laskmisega oma õnne katsuda. Kui see aga tal ei õnnestanud, pidi ta häda pärast ometi torma kallale tungima, sest ta pidi ka rootslaste wäljapäästmist kartma. Aga tal oli seekord kerge seda maja tormiga ära wõtta, sest et seal sõjawäge sees ei olnud.

See oli esimene maja ehk kindlus, mis moskwalane oma eluajal tormiga ära on wõitnud, sest kõik moskwalase sõjakunst ei seisa mitte suure mehisuse, wapruse, wõimu ja tugewuse peal, waid juhuse, äraandmise, kawaluse, hirmu ja ähwarduse peal, miska ta palju maid ja kindlusi ära on wõtnud ja kätte saanud. Aga kus natuke wastu on hakatud, seal ei ole ta midagi suutnud ära teha.

Kui nüüd wenelane Paide majasse pääsis, läks tapmine lahti ja wõeti kõik ette, naised ja neitsid, aadlist ja mitteaadlist, maha arwatud mõned waesed talupojad, kes kawaluse pärast olid ennast alla wangitornidesse lasknud ja ütlesid, et nemad on wangis inimesed, härtsog Magnuse mehi Põltsamaalt. Need jäeti elama ja lasti seal luuletatud wangist lahti. Aga asewalitseja Hans Boye ja palju teisi rootslasi, sakslasi ja mittesakslasi wiidi suurwürsti ette, kes nad elawalt laskis warda külge siduda ja surnuks küpsetada, ja see küpsetamine Paide all kestis mõnda päewa. Ja oli sel ajal surnud kehasid Järwamaal igal pool nii palju maas, et koertel, metsloomadel ja lindudel neid kaua küll sai kiskuda, sest ei olnud kedagi, kes neid oleks maha matnud. (II, lk 64-67)

  1. Täit nimekirja vaata siit. []

Leave a Reply