Minu tehnikaprojekt – AKTIV hobuvikat

Suvi, niipalju kui seda on olnud, on jõudnud poole peale ja vähemalt Nahkanuial on valla tee servad niitmata. Petserimaanteel ei paistaks meie auto eemalt põllult vaatajale ilmselt kättegi, sest malts varjab seda täiesti. Tunnen kuidas mu vererõhk paljalt seda postitust kirjutades tõuseb, nii vihaseks ajab. Ametnikud räägivad kokkuhoiust, püksirihma pingutamisest aga sellises olulises valdkonnas nagu teehooldus lastakse raha tuulde. Täna hooldamata tee maksab tuleval, või ületuleval, või kaugemas tulevikus valusalt kätte. Riigimaanteede servi on siinkandis niidetud vähemalt kaks korda, kui mitte rohkem. Saatsin möödunud nädala lõpus abivallavanemale küsimuse ja sain vastuseks, et vastava hanke lõpp paistab ning järgmisel (praeguseks juba käesoleval) nädalal peab töö saama tehtud. Imestasin siis ja ikka veel, kas tõesti ajastatakse sedavõrd planeeritavad hanked viimasele minutile, tegelikult hetke, mil on juba hilja? Selgitage seda mulle palun keegi!

Igal juhul on kasvav rohi probleem. Kellele suurem, kellele väiksem ning eraldatud kandis nagu Rõhu või Nahkanuia, pole lihtne kohast abi saada. Õuemuruga on lihtsam, selle pügamise abivahendid on igas Eesti majapidamises kohustuslikud kuid näiteks tee servadega on keerulisem. Sama nende heinamaatükkidega, mis omanikud on jätnud välja rentimata. Minu 6 hektarit on rendil kuid teeservadega mässan ise. Vahelduva eduga, mõnel aastal puhastades mõlemad kraavi kaldad, teisel jällegi ainult ühe, teepoolse. Masinad on külas olemas aga teenivad ainult omanikke. Näha neid kõrvalkrundil või “eikellegimaad” puhastamas pole võimalik. :)

Saaksin oma aega pisut kokku hoida suurema lõikeulatusega (latt)niidukiga. Näiteks Kördil kuigi seal on tulemus juba nii hea, et kvaliteedis järgi anda ei tahaks kuidagi. Olen uurinud võimalusi leida sobiv niiduk ATV järele kuid pakutavad variandid ei ole lahendus, kuna need on reeglina autonoomse bensiinimootoriga järelveetavad ning ei anna lõikelaiuses minu Husquarnale suurt juurde. Erinevalt murutraktorist jätab ATV rehvimuster murule sügavama jälje ning võib mingites oludes hakata seda lausa lõhkuma. Ja kuna müra on olemasolevate masinate tõttu liigagi palju, ei meeldi mulle põhimõtteliselt idee veel ühest lärmakast bensiinimootorist.

Mingil hetkel hakkasin heietama mõtet hobuvikatist ehk hobuniidukist. Raudrattad kolisevad kuid töötab “hääletult”. Kui ma kevadel ühe sellise ostuvõimalusi uurisin, jäin toppama sobiva isendi leidmise taha. Samuti tuleb tunnistada, et ka küsitud hinnad on küllaltki krõbedad. Ma siiski mõtet maha ei matnud kuni hiljuti märkasin sobivat masinat naabrimehe aias. Rääksime ja saimegi kaubale, eile tõin masina ära. Lisaväärtus soetatud hobuvikatile on asjaolu, et tegemist on siiski poolenisti koduküla (Rõhu) masinaga, mitte suvalise niidukiga. Maja eelmisele omanikule helistades sain teada, et niiduk on praktiliselt töökõlbmatuna seisnud maja juures ajast, mil nemad sinna tulid, seega mitukümmend aastat. Selle endine omanik oli Tuura Teele, Saare talu viimane “sünnijärgne” pärisperenaine. Saare talu ostmisel püüdis uus peremees vikatit küll kasutada kuid mitte-tehnikamehena ta seda toimima ei saanud.

Niisiis olen Rootsi päritolu AKTIV hobuvikati värske omanik. Masin vajab korralikult putitamist kuid hetkel veel tundub, et selle töökorda seadmine ei ole võimatu missioon. Alustasin juba niidukilt rooste eemaldamise ja roostes kinnituste lahtikeeramisega. Seni olen olen olnud edukas ja saan ette näidata vaid ühe murtud kuid asendatava poldi. Mõned olulised sõlmed on siiski veel kinni. Muret teeb ka ülekanne, mis on lukustunud tööasendisse ja kuna tiisel on mädanenud ning hea toetuskoht puudub, olen olnud kangide väänamisega ettevaatlik. Ette on näha veel teinegi probleem, nimelt on katki rattaid vedava suure hammasratta üks metallkodar ning teine mõrane. Kas ja kuidas nende parandamine õnnestub, selgub tulevikus. Lõplik eesmärk on hobuvikat töökorda seada ning rakendada ATV järele ja Nahkanuia hüvanguks. Ilmselt vajan ka kõrvalist abi ja ei välista, et löön projektile käega kui see ühel või teisel moel liiga kulukaks muutub.

Esimesed kaks päeva on olnud väga põnevad ja ma usun, et ühel ilusal päeval lõgistab see omal ajal parimaks tunnistatud Rootsi hobuvikat taas Nahkanuial kõrget rohtu. Ehk saan ka vallale abikäe ulatada! :) Leidsin interneti vahendusel ka väga hästi kirjutatud, praktilise ja julgustava kirjatüki hobuvikatiga seonduvatest probleemidest, vaata seda siit.

Maa Hääl nr 37 5.07.1935

Hobuvikat AKTIV @Nahkanuia

Hobuvikat AKTIV @Nahkanuia

One Response to “Minu tehnikaprojekt – AKTIV hobuvikat”

  1. Addy Says:

    Soovitan Automoto foorumisse teema teha, seal on sellised projektid üsna igapäevased ning kindlasti saab ka nõud ja jõudu, kuidas asja edasi viia.

Leave a Reply