Põnev kiri

@Ahto

Hiljaaegu õnnestus mul tänu Ahtole omandada fotol olevad esemed. Martin Öömanni imekaunis taluvaade ja Kapu postitemplitega ümbrik koos selles oleva kirjaga seltsimees Gustav Koov’ile. Foto on juba üles laetud vanadpildid.net keskkonda, ümbrikust ja selle sisust teen juttu allpool.

Kuna ma ei ole väga suur postiajaloo asjatundja, toon siinkohal ära Ahto enda kommentari ümbrikule. Sellega võtab ta olulise osa kenasti kokku: “Ümbrik kõikse parem polnud aga seda KAPU templit eriti ei liigu, väike koht. Huvitav aeg ka. Vaata marki ümbrikul “Vennasrahvaste vabastamine”. :)

Omalt poolt toon ära ümbrikus saäilinud kirja sisu ja püüan pisut valgust heita kirja saaja ja saatja isikutele.

Kiri on postitatud Kapu vallamajas Puhmus (!?) asunud postiagentuurist 12. märtsil 1941. Tegemist on ajaga, mil Euroopas käib Teine maailmasõda ning Eesti alad on NSV Liidu poolt okupeeritud. Kirja saatjaks on Silvi Koov (pk. 28, Pikevere p.ag.) ja saajaks juba mainitud Gustav Koov (Maidla pk, Hagudi p.ag.).

Pikeveres, 12.03.1941

Kuks!

Näe, millised kuramuse väikesed kirjapaberid, ploket (!?) praegu siin üldse pole. Kokkuhoid!

No, oli su uudis aga jalustrabav küll! Ma siin kõrsi lugedes ikka tegin tasapisi juttu ühe ja teisega, et mihuke hobune teil müüa on j.n.e. Mõtsin, ehk oleks võimalik laenu teha ja oleks ehk klappind kuidagi 700 rbl – alla selle siit küll poleks saanud. Hinnad on tublisti tõusnud. Isegi üles 1000 rbl maksavad siin noored, tiined märad.

Aga ma’i või aimatagi, mis need riistad maksta võivad. Kui padimkade (!?) täis nahka maksab juba 80 rbl – mis siis võib rangipadjatäis vähem kui 150 rbl maksma minna? Mul oli eile jälle palgapäev – muide, nüüd hakkab tulema 2x kuus. Tookord sain 1 1/2 kuu tengi – ligi 400 rbl ja nüüd jälle 1/2 veebr. eest 129,85 vist.

Ei saand ju Tallinna sõita – suuri seega väljaminekuid pole old. Tahaks küll kord sõita – silmad annavad juba tunda, vaja uusi prillesid. Saadan Sulle ainult 150 seekord, ehk saad rangid. Vasikast üle 30 rbl. tükist ei saa suurt – või siis, kui just joota kauem.

Lasin endale kirjutuslaua teha. S.t. on alles tellitud ja poolel. Tahtsin lihtsat, kuuselaudadest, umbes niisuke: … otstes on riiulid (küljepääle). Tegi aga mulle selgeks, et ikka muust kui kaselaudadest ei maksa ja käskis veel Tallinnast mingi niisuure vineerplaadi tuua mida siit saada pole. Ei käind Tallinnas aga andsin 5 zervontsi talle ja lubas kedagi tuua lasta. Kardan, et  ega alla 100 rbl vist see nali ei tule. Võib olla, et veel rohkem. Noh, ükskõik, eks ta ole siis igavene. Tea, kumb värv on ilusam, kas niisuke hele, … (!?), või tumepruun? Viimane meeldib mulle rohkem tsipa. Kui nüüd saaks, kuidagi diivanilogu ka, siis võiks rahul olla.

Litsun ükspäe Koeru, olevat sääl vanal apteekril kange Saksamaale sõit, ehk müüb midagi.

Muide, mul on öökull. Leidsin ta kustkilt küünist, mehed tegid püüdes tale pisut haiget, parem jalg ei tööta. On hästi julge, istub praegu ühe jalaga tooli leenil ja jälgib mind oma pruunide silmadega – pöörab alati minu pole – peaaegu terve ringi kohe. Enamasti lendab aga pimedasse nurka, sääl on talle padi pandud. Süüa midagi ei võta, kui aga suhu panen lihatükke ja vett, siis neelab alla.

Naistepäeva pühitsesin oivaliselt. Olen selle sõitmise tõttu praegu omas korteris ja seega õhtud aegsasti vabad. “Teenisin” ühest perest poegimisabi andmisega hobuse ja pühap. õhtul panin Varangu koolimjast naistekoorma pääle – sõitsime Rammale peole. Oli lõbus pidu, mängiti “Noorus tuleb tallu”.

Mis tööd sa siis tegid, et nii õudselt teenisid? Kujutlen silla ehitust ikka kui mingisugust jalgadega vee sees kivide ja palkide ladumist. Ja kas sild tehtinüüd teise kohta või parandati vana? – see pold ju veel kuigi vana. Üks aasta alles tehti, kui vesi ta ää viis. Minagi teenin anilut 9 rbl päevas.

Täna lähen jälle Liigvalda, Tähte on üksi sääl. Rõhumõõtmist arvatavasti mul enam ei tule, katsun kuidagi ringi läbi saada niipalju kui jõuan. Tulevakuu lõpul takas korra kodu kaudu Tallinna ikka sõita, kui aega saan. Eks näis.

Kuala, khi Sul just juhtub tsipa ülearust raha, katsu siis … (!?) osta sihukesed rihmadega sandaletid (võimlemiskingad). Maksavad umbes 25 rbl. Nendega oleks tal hää kalossidega käia. Mingi muu jalanõu ju neis suurtes vene kalossides ei seisa. Võib ja suurem number olla, rihmadega ikka jalast ära ei tule. Kodus toimetades hääd küll.

Vist peaks kõik olema seekord.

Eks pismenda jälle – kui entlich saad.

Tervisi, Pobiba. (!?)

Nagu märkasite, on kirjas huvitavaid elu-olu puudutavaid detaile ning erinevad viited Koerule, Varangule, Liigvallale ja Rammale. Huvitav, kas apteekrist rääkides peetakse silmas Grossbergi või kedagi teist? Hästi saab kätte mingi mugavus või rahulolu standardi ning saadavate kaupade hinna suhte makstavate palkadega.

Koov’ide tausta kohta lisa uurides sain põliselt puhmukalt lakoonilise vastuse, et tegemist ei ole talle tuttava nimega. See võib viidata asjaolule, et tegemist ei ole kohalike inimestega. Ja kui eeldada, et kirja kirjutab Silvi oma vennale Hagudis, võib perekond olla pärit hoopis mujalt kui Koeru kihelkonnast.

Päris tundmatu suurus Silvi Koov siiski ei ole. Seda vaatamata asjaolule, et kirjast ma tema ametit välja ei loe. Eneselegi üllatusena avastasin Nahkanuia ajaveebist ühe varasema postituse, kus näitan 1939. aasta 20. novembril Silvi Koov nimele saadetud kirja ÜENÜ juhatuse poolt. Ilmselt oli tegemist kas ÜENÜ või siis kohaliku korralduskomitee liikmega, sest parajasti käisid ettevalmistused ühingu talvepäevadeks.

Internetis ringi vaadates sattusin ka Gustav Koov jälgedele, samas sajaprotsendilist kindlust, et tegemist on täpselt sama isikuga hetkel pole. Geni andmetel on Gustav Koov Johannes Koov poeg. Fotol, mis lisatud, on näha isa Johannes, tema abikaasa ning kaks last, kellest noorem, poeg Gustav, istub ema süles. Tüdruku kohta Genis andmed puuduvad aga pole välistatud, et tegemist on Silviga.

Pildialbumist „Eesti Vabadussõdalaste ja Vabaduseristi kavalerid ajalooarhiivist“ omanik: Tiia Välk

Edasi läheb huvitavaks, sest erinevalt oma isast Johannesest, kes “Vabadussõjas teenis Tallinna kaitsepataljoni, hiljem 8. jalaväerügemendi 2. kompanii rühmavanemana“, sai pojast Gustavist (sund)mobilisatsiooni tõttu punaarmeelane. Geni:

Johan(nes) Koov II/3 Sündinud 02.11.1881 Reomäel Saaremaal. Hariduse sai Kuressaare linnakoolis. Vabadussõjas teenis Tallinna kaitsepataljoni, hiljem 8. jalaväerügemendi 2. kompanii rühmavanemana. Peale Vabadussõda oli põllumees Harjumaal, Maidlas. Ülesvõte tehtud 1923. aasta suvel Tallinnas, Parikaste fotoateljees. Väike poiss, kes istub ema süles on Johannes Koov’i poeg Gustav. Punaarmeesse mobiliseeritud Gustav Koov langes 1944. aasta oktoobris Saaremaal.

Otsides sattusin rindeleht.ee sissekandele, milles sisalduv info samaaegselt nii toetab kui lükkab ümber minu varasemad oletused, et tegemist on ühe ja sama isikuga. Jutt käib küll eelnevalt mainitud Gustav Koov’ist, kes langes punaarmeelasena 1944 aastal kuid tema õe nimeks on märgitud Vera. Samas Viivi ja Vera – kõlavad sarnaselt ega välista ka nime eestistamist. Lisaks ei pea ju Viivi näol tegemist olema ilmtingimata õega, kust ma selle üldse võtsin?

rindeleht.ee toob ära ka ajalehe väljavõtte koos käsikirjalise lisatekstiga, millesse olid ilmselt mässitud hukkunud Gustavi fotod. Seal on Gustavit nimetatud hüüdnimega “Kuka”, mis klapib kenasti Silvi poolt kirja alguses kasutatud nimega “Kuks”. Ja kuna ma ju ei tea täpselt millist teed pidi minul olev kiri on liikunud, pole välistatud, et ka see oli samas pakis!?

Gustav Koov @rindeleht.ee

Lõik rindeleht.ee keskkonnast (rasvane tekst minu valikul):

Eelmisel aastal ilmus Alo Lõhmuse koostatud raamat “Priius, kallis anne” mis kirjeldab sündmusi Vabadussõja esimestel kuudel. Väga mõnus lugemine ja hea raamat – soovitan. Ühe peatüki moodustavad naise kirjad rindel olevale abikaasale, kus ta kirjeldab muuhulgas ka kodust elu. Raamatu 283 leheküljelt algab selline lõik: “Mu veiksed tallekesed mängivad ja ronivad mu ümber, poisu on parem, kõht ei ole enam haige. Tal on nüüd veel üks uus sõna juures, enne oskas ainult ütlelda “aisad”, nüüd ütleb veel “näe”, tuleb ühtejoont mu juure, mingi asi peus ja ütleb: “näe”. Ja see kõlab nii naljakalt, et ma igakord südamest naerma pean. Ise on nii uhke, et midagi ütelda oskab. Aga naljakas, Vera rääkis nii vanuselt juba õige palju, kui ta 2 aastat ja 4 kuud vana oli, nagu nüüd poisu, siis ütles ja aedas: oh kallis mammi ja tippa tappa ja palju muid sõnu. Aga poisu hakkab ennem laulma, see laulab juba nüüd viisi, kuna Vera nüüd alles hakkab mõnda veikest viisi järele aimama.”.

Ja tõepoolest, poisu ema ei eksinud laulmise ja viisipidamise asjus, sest 19 aastat peale selle kirja kirjutamist mängis Gustav Koov Eesti sõjaväe orkestris.

Nii et Gustav ei olnud “sündinud” punaväelane vaid teenis aega Eesti sõjaväes. Toodud on ka mitu tema fotot, millest ühe lisan siia. Gustav Koov on fotol olijatest esireas keskmine:

Gustav Koov @rindeleht.ee

Gustav Koov langes 1944. aasta lõpus Sõrve lahingutes, Silvi saatusest pole midagi teada. Kui keegi oskab ja tahab aidata, andke kindlasti märku selle postituse kommentaariumis. Olen ette tänulik!

Leave a Reply