Veebruari viimane päev

Magasime kaua. Põhjust selleks oli küllaga. Minul seljataga mitmepäevane Hollandi reis, millele lisandus neljapäeva südaöösel koju jõudes veel kõhugripp, ning Matildel unikaalne kombohaigus. Tal tulevad hambad, valutavad kõrvad ja pea, on palavik. Sellegipoolest olid just naised need kes esimesena üles tõusid ja elu käima lükkasid.

Igal juhul olime selleks ajaks maha maganud metsa tegema sõitnud Toivo ja kui ma uksest välja astusin, sammus reipalt jõele kalamees.

Käisin ajasin Toivoga metsas pisut juttu ning ladusin juhust kasutades sealtsamast tee äärest kärusse virna kuusepakke, mis jäid sinna hiljuti tehtud tuulemurrust. Tagasi koju jõudes hakkasin toimetama. Veeretasin kuusepakud maha ja panin lõkkeplatsil oksahunniku põlema. Selleks oli vaja ainult üht tikku ja ma kinnitan, mitte tilkagi plahvatusohtlikke aineid.

Oksi tõin Kördilt ja tee äärest veel lisakski. Kördilt vedasin ära talvel maha lastud vanad sirelid ja korjasin tuule poolt maha puistatud risu. Altsauna lähedalt tee äärest vedasin tulle seda võsa, mis talve alguses trimmeriga sai maha lastud.

Kui Mann välja tuli, asus ta esmalt sauna koristama ja mina lõhkusin samal ajal ära laste liivakasti. Olime juba ammu kokku leppinud, et möödunud suvi jäi sellele kasside välikäimlale viimaseks, seda enam, et ega lapsed seal ka suurt olla ei armasta. Päris lõpuni ma selle tööga siiski ei saanud, sest alumine liivakiht oli jäätunud ja ma pean ootama selle sulamist. Servad said tulle ja lahtise osa liivast vedasime ATV-ga oma kartulimaale. Äkki saame nii sealse savise mulla pisut sõmeramaks.

Edasi läks Mann Kördile mutimullahunnikuid laiali riisuma. Neid on seal kümnete kaupa. Eriti sellel osal, kuhu said männiistikud maha. Kevad tuleb, peab hakkama mutte korrale kutsuma. Vaatasin veel pärast neid väikesi mände ja avastasin ebameeldiva üllatusena, et osa neist on okastest paljaks söödud. Kas see on võimalik ja kes on sellise koletu teo taga?

Vahepeal tuli minu ema ja istusime toas. Lõunakohvi oli ju joomata. Seejärel läksin uuesti välja, sest ilm oli lihtsalt võrratu! Vaikne, üksikud linnuhääled, karge õhk – just see mida olen oodanud. Pimedani tegelesin varjualuse juures sinna vanast jäänud puidumaterjali tükeldamise ja lõhkumisega. Lõpuks loopisime halud veel kuuri alla ja kobisime Matiga tuppa.

Selline oli veebruar 2015 viimane päev Nahkanuial. Homme on 1. märts, mõne päeva pärast saan 41.

Leave a Reply