1944

Käisime vaatamas ja mõtlesin oma muljeid jagada, seda enam et taaskord tundun ujuvat vastuvoolu.

Kõigepealt pean tunnistama, et vaatamata kõrgetele ootustele ja lugupidamisele Nüganeni kui rezisööri vastu, ma iseendas mingeid ülevoolavaid emotsioone ei täheldanud. Kui, siis pigem filmi alguses aga kindlasti mitte enam selles osas, kus teatepulk oli antud laskurkorpuse meeste kätte.

Kõige raskem oligi mul mõista filmis enesestmõistetavalt ja sujuvalt toimunud üleminekut Saksa poolel sõdinud eestlastelt oma murede ja rõõmudega, Nõukogude poolel sõdinud eestlastele, kes väidetavalt tundsid samamoodi. Film rääkis meestest, kes tegid oma elus sundvalikuid või tehti need nende eest, samas võis (filmi järgi) ühes armees keelduda ülemjuhatajale au andmisest, teises aga lasti poisikesi tapmast keeldunud sõjaväelane maha.

Küllap olen ma lasknud ennast mõjutada sellest propagandast, mille järgi võitlesid lootuse kaotanud eestlased ikkagi saksa poolel kuid mitte sakslaste poolt. See tundub mulle palju loogilisem, arvestades kõike, millega eestlane pidi kokku puutuma lühikese sõjaeelse okupatsiooniaja jooksul. Pean silmas seda, millest jutustas ka “Karl”.

Seetõttu tekkis ka küsimus laskurkorpuse komandöri sõnade siiruses, kes alles Saaremaa metsades tõdes, et on oma mehed toonud ei tea kuhu. Kas tõesti panid “sundvalikud” teda silmi sulgema nende sadade sõjakilomeetrite jooksul, mis tal kodumaale jõudmiseks kulus? Kas sundmobilisatsioon, küüditamised, purukspommitatud linnad ja muud sõjateel nähtud koledused polnud ikka veel tema ega tema meeste silmi avanud?

Kelle poole kaldus filmitegijate poolehoid võib ainult oletada. Aga kas kaks korda Saksa võitlejatele süüa toonud vanapaar esindas valdava osa eestlaste meelsust või tögas lihtsalt harimatuid maakaid? Kas filmi lõpus oma onu korterit vene mammiga jaganud noor eesti naine koos orvuks jäänud tüdrukukesega oli juhus? Ehk tõesti või siis taheti sellega edasi anda olukorda sellisena nagu see oli. Võimalik.

Kuskilt jäi mulle kõrva, kas filmist või mõnest intervjuust, et ka punaste poolel võidelnud mehed tulid tagasi kavatsusega kodumaa vabastada. Ma ei saa sellest aru. Kas muidu kui punaarmees ei saanud tulla? Tuletades meelde oma lapsepõlve põgusaid kokkupuuteid sõjaveteranidega, ei meenu mulle millegipärast nende kahetsus või kirjeldused võitlusest iseendaga ja iseendas vennatapusõja või reziimi vastu, mis oma olemuselt oli kurjuse maapealne kehastus. Pooli ei vahetatud või tegid seda üksikud.

Pole seda teemat kunagi lähemalt uurinud aga ma usun, et suur osa sõjajärgselt metsadesse kogunenud mehi olid ühel või teisel moel seotud Saksa sõjaväes teenimisega. Miks ei läinud laskurkorpuse mehed metsa? Nii vaadates tundub filmis jutustatud lugu mulle poolik.

Kokkuvõtteks. Minu jaoks ei olnud filmi teine pool usutav. Minu napid teadmised ajaloost lihtsalt ei võimalda samastada “Nõukogude Eesti eest” sõdinud mehi nendega, kes Sinimägedes või Eesti metsades oma kodude eest lootusetut võitlust pidades elu jätsid (jättes siinkohal kõrvale kõik need, kellele teiselt elu võtmine oli nauding). Kui siis ainult mööndustega neile, kes oma silmadega kunagi oma tegude tegelikku tulemust ei näinud nagu Jüri. Vabandan sellise poliitilise ebakorrektsuse ja -küpsuse pärast.

Kui filmi keskel toimunud lahingus jõuti tõdemuseni, et tapetakse kaasmaalasi, näis näideldud “üllatus” sakslaste poolel mulle vahetum. Samasugune “üllatus” püsis sündmuste edasist arengut jälgides minu näol kuni filmi lõpuni! Ma poleks uskunud, et nii saab. Ehk vajab see mõte lihtsalt harjumist …

Võib olla on tähendusrikas seegi, et filmi üks olulisemaid otsuseid langetati mehe poolt, kes polnud sünni poolest eestlane. See on hea õppetund sellest, et (õigeid) otsuseid teevad ikka inimesed ise, seda sõltumata valitud poolest, päritolust ja keelest.

2 kommentaari to “1944”

  1. marko Says:

    Tundub, et ma ei ole ainuke, kes filmist päris nii nagu soovitakse, aru ei saa. Kommentaar Postimees+ vahendusel. Kommenteerija Endrik:

    “Minul on “1944” tänini vaatamata. Miks? Sest olen jälginud suure huviga meediakajastusi filmi ideest kuni valmimiseni, ent avastanud liiga palju poliitkorrektsust & rahvaga manipuleerimist.

    Meenutagem. Asja promoti kui ajaloolist sõjafilmi. Võtete algul ja sisu tutvustades korrutati: SInimäed”, “1944”. Iga eestlane, kel II MS lahingutest vähegi aimu ja kes lugenud memuaare, teab, et me rahva peaeesmärgiks oli tol aastal iga hinna eest ära hoida punatimukate naasmine ning vastu pidada Lääneriikide appituleku või sõja lõpuni. Aga millise filmi tegelikult saime? Kaini ja Aabeli tragöödia, “Enn Kalmu kaks mina” või isegi “Punase viiuli” uusversiooni!

    Ühesõnaga – Eesti kinotööstus sünnitas küll esimese sõjafilmi 20 aastat vabas Eestis, kuid tõi vaimses (mitte kunstilises või tehnilises) mõttes ilmale hiire. See on umbes sama nagu soomlased valinuks kõlava pealkirjaga “Talvesõja” sisuks Otto Kuusise Soome Rahvavabariigi ja Vene Föderatsioonist punaväkke mobiliseeritud soomlaste traagika. Ma üldse ei eita, et see traagika on olemas, aga tegu ju hoopis teise mentaalsusega kui rahva ootusest, pealkirjast ja lokkulöömisest võis eeldada!

    Loodetavasti ei usaldata Taskadele ja Nügasele enam kunagi mõne järgmise ajaloolise mängufilmi ekraniseerimist. Anna neile “Lembitu”, aga välja tuleb “Tseburaska”! Juhtub linateos veel tehniliselt/hingeminevalt hästi lavastatud olema (rahva reaktsioonist näen, et “1944” seda on), keskendub tähelepanu kenasti sisuliselt tulipunktilt rahvuslikule enesepiitsutamisele (Lembitu ajal võitlesid eestlasted ju hõimuvelledest liivlastega ja üldse, sakslasedki olid vaid kultuuritoojad nagu ka venelased).

    Hiljuti lugesin ühe ajaloolase (Mati Mandeli) arvamuslugu, kes samuti oli suhtunud “1944” eelarvamusega. Pärast vaatamist aga peaaegu kiitis. Ju siis oli teos vennatapusõdade kategoorias hea. Samas kahtlustan omamoodi filminduslikku Stockholmi sündroomi. Kui piisavalt osavalt ja kõrge kunstimeisterlikkusega näidata mida iganes, võib inimese panna kaasa elama millele iganes, sisust mööda hiilides.”

  2. marko Says:

    Postimees+ avaldas väikese uudisnupu filmist väljajäänud stseeni osas. Jagasin linki oma FB lehel ja kirjutasin kommenataariks:

    “See episood oleks kindlasti pidanud filmi jääma. Siiani on tahetud filmist jätta “poliitiliselt korrektset” muljet ja seetõttu on minu jaoks lõppversioon raskesti usutav. Väljajäetud episood ei võimalda mõlemal pool rindejoont sõdinud meeste vahele nii lihtsalt võrdusmärki tõmmata.”

    Vaata ja otsusta ise: http://pluss.postimees.ee/3118679/vaata-milline-episood-jai-valja-filmist-1944

    Ülalolev kommentaar on võetud sama artikli juurde laekunud arvamustest.

Leave a Reply