Nahkanuia ajaveeb

Toro siiski korras

marko — Mon, 14 May 2012 19:25:49 +0000

Hiljuti raporteerisin ajaveebi vahendusel esimesel niitmisel lootusetult rikki läinud murutraktorist. Viisin traktori remonti ja sain ta möödunud nädala reedel tagasi. Timeksi hooldusmees väitis, et leidis vea ja likvideeris selle. Kõige taga oli üks purunenud detail kusagil varjatud kohal roolilati küljes. Lisaks vahetati välja õli ning see õnnetu spindel, mis rooli oma kohal kinni hoiab kuid mis aja jooksul kuidagi märkamatult oma pesast välja libiseb.

Tegin pikema niitmise laupäeval ning lõpetasin, kui rool ootamatult taas “lukustus”. Ühel hetkel polnud keeramine enam võimalik ja kõik. Kuna eelmine rike nägi välja täpselt samasugune ja lõppes hoolduses, ma pikalt ei mõelnud. Traktor jäi seisma ja ootama tuleva nädala esmaspäeva, et taas hooldusesse sõita.

Täna helistasingi ja leppisin kokku, et viin traktori teisipäeva varahommikul ära. Hooldusmees küll imestas, et mis sai nii kiiresti juhtuda aga pidi leppima, sest viga oli ju olemas. Kui ma nüüd õhtul hakkasin traktorit homseks sõiduks käru peale panema, langes mu pilk juhuslikult traktori armatuurile …

Ma ei tea, kas ma oleksin pidanud tähele panema, et eraldi mainitud ja vahetatud spindel ei ole seal, kus ta olema peab, vaid seal, kus ka vana pidevalt oli ehk armatuuri sees otsaga. See oligi rooli takerdumise põhjus! Viga, mille parandamiseks polnud vaja muud kui midagi haamrilaadset ning oskusi, mis ka minul olemas olid. Ma ei oska ja ei viitsi sellele enda esitatud küsimusele vastamisega vaeva näha. Mul on hea meel, et traktor on jälle korras ja üks suur kulu põevakorrast maas. Tegin kohe õhtul paar ringi ja jätkan nendega homme. Rohi on küll juba kõrge aga mitte sedavõrd, et murutraktorist veel abi poleks.

Jaga

Vundament tühi

marko — Sun, 13 May 2012 19:08:15 +0000

Saingi tehtud. Maarja vahelduva abiga vedasin õhtul ära viimase kärutäie vana kuivati põrandatäidet ning ees on ootamas uued tööd. Kui ma alguses arvasin, et kõige selle tegemiseks läheb vaja mingit väiksemat traktorit, tekkis vahepeal eufooria, et piisab labidast ja paarist päevast. Tegelikkuses kulus siiski nädalajagu päevi töö lõpetamiseks. Eriti kaua võttis aega hoonesse kasvanud vana paju ümbert pinnase kättesaamine.

Alustasin kaevamisega ukseavast vaadatuna päripäeva, sealt, kus oli kõige paksem rämpsukiht. Seal kaevates jõudsin välja enda arvates endise põrandapinnani, sest samal tasapinnal oli üksteise kõrvale laotud küllaltki ühtlase paksusega paekive. Need kõik koukisin ma välja. Jõudes ringiga pajuni, mis paikneb täpselt ukse vastasküljel, leidsin selle ümbert hoopis valatud põranda, mis jätkus kuni ukseni välja. ning osutus ukse juures varasemast arvatud põrandapinnast madalamal olevaks. Ma ei hakanud teisele ringile minema ja leppisin väikese randiga.

Tuletan meelde, et sellesse kuivatisse peaks millalgi tulema veranda või istumiskoht soojadel suveõhtutel. Plaanis on sinna esialgu lihtne põrand alla teha ja mitte väga kapitaalsusele rõhuda. Aga enne kui põrandani jõuan, oleks vaja müür lubjamördiga üle mätsida ja loodi laduda. Siis ei tee vesi sellele liiga ega murenda kive lahti ning samuti pole vajadust hakata tulevikus põrandat seepärast katma või hoopis lahti võtma.

Müüri pealt konserveerimise osas sain viimati jalgratastega Väinjärvel käies idee Väinjärve mõisa ühe tee ääres seisva, taastatud müüriosaga kõrvalhoonelt. See on uuesti üles laotud ja siis pealt vana katusekiviga kaitstud. Kuna mul katusekive jagub, on nende edasine kasutus otsustatud. Tulemus võiks idee järgi jääda küllaltki nägus.

Nüüd, kus ma pean pisut aega ootama Jarkko käest lubatud lubjamörti, teen vahepeal ära põrandakonstrktsiooni plaani ja kalkulatsioonid. Äkki on Jaanipäevaks midagi ette näidata!? Mida aga ette võtta hoone sees, põranda keskel laiutava vana pajukännuga?

Jaga

“Emadepäeva” toimetused õues

marko — Sun, 13 May 2012 11:47:27 +0000

Läksime hommikul kogu perega välja ja jõudsime tagasi tuppa alles kahe paiku, et süüa lõunat ja lasta leiba luusse. Tänane ilm on enam-vähem, päike sunnib kohati isegi paksemad vammused pealt heitma. Eile seevastu möllas meil säärane tuul, et kellelgi polnud suuremat lusti õues toimetada.

Püüan täna jõuda lõpule kuivati vundamendi tühjaks kaevamisega, mis on edenenud küllaltki jõudsalt. Jäänud on viimane kärutäis pinnast ja siis vähemalt veel üks kividega. Ja siis suur paju känd. Selle kännu ümber ma parajasti labida, kirve ja kangiga toimetangi. Sellest mida ülejäänud pere teeb, on mul mõned fotod.

Truuper leidis sauna alt surnud linnu värskelt paljaksnäritud skeleti ning asus seda lõpetama. Lasin tal seda teha pärast seda kui sain korjusest hilisema tuvastamise huvides paar fotot. Arvan, et tegemist on kiivitajaga, kelle kassid (Mats) on kätte saanud ja nahka pistnud. Muud selgitust ma selle korjuse leidmisele pakkuda ei oska.

Lapsed harjutasid aida taga muruplatsil vibulaskmist. Mati ongi parajasti ametis näitama õele vibulaskmise saladusi.

Nahkanuia kõuts leidis endale sobiva peesitamiskoha lõkkeplatsi ümbritsevatel raudkividel. Mõni hetk pärast klõpsu tegemist oli ta juba minu juures koos Tutiga, sest maas lamav inimene on seal ju ainult nende tarbeks.

Kui Mati tundis ennast vibukunstis piisavalt tugevalt, tegi ta “Legolast”. Ta haaras selja pealt nooletupes noole, pani selle vibule ning lasi välja hüppel. Foto järgi päris tõetruu, eks!

Igapäevane puugikontroll on andnud tänase päeva saagiks kahelt kassilt 5 puuki! Kust küll nad neid korjavad? Meie pole seni õnneks saanud veel ühtegi. Samuti pole ma puuki leidnud koeralt.

Kuivatit puhastades on peamiseks saagiks lubjamördisegune muld, kivid ja üksikud raud-detailid. Seni huvitavaim leid on alloleval fotol. Mis agregaadi küljest see võiks pärit olla? Kes teab, kirjutage mulle ka.

Pikutan veel pisut või õige enam kui pisut ja lähen taas välja.

Jaga

7(9/8)2BBK

marko — Tue, 08 May 2012 18:02:28 +0000

Kui auto (hõbedane dziip) numbrimärgiga 792 või 782 BBK juht/omanik loeb seda ajaveebi või teeb seda mõni tema tuttav, palun tal minuga kiiresti ühendust võtta. Minu number on 5516999. See aitab ära hoida võimalikke ebameeldivusi ja -mugavusi tulevikus! Olen tänulik ka viite eest auto omaniku tuvastamisel.

Tegin postitusse täna hommikul väikese paranduse, sest tänu Andrese viidatud lingile selgus, et 792BBK ei saa vähemalt avalike registriandmete järele olla meie poolt otsitud sõiduk! Üldse on tegu tänuväärse lingiga, mis kindlasti leiab tulevikus ka Nahkanuia rahva poolt aktiivsemat kasutust.

Jaga

Ühel hommikul Tildega

marko — Tue, 08 May 2012 05:58:45 +0000

Jaga

Laisa poisi ratas

marko — Mon, 07 May 2012 06:14:33 +0000

Nädalavahetusel soetasin Matit ja pikemas plaanis ka Tildet silmas pidades uue “vidina”, milleks on TREK Mt. Train 201. Tegemist on ratta sadulaposti külge kinnitatava laste järelveetava rattaga, mis asendab käru või siis rattatooli. Kodu juures tegime esimese proovisõidu ja õhtul käisime kogu perega Väinjärve ääres. Matilde oli Maarja taga kärus ja poiss minuga oma “rattal”. Matile igatahes see väga meeldis ja pühapäeval nõudis ta sama.

Vidina soetamisel on mitu põhjust. Kõigepealt asjaolu, et elame asustatud maailmast piisavalt kaugel, et teinekord kõik koos kuhugi, näiteks Väinjärve äärde või allikatele, ratastega sõita. Kuigi Koerust käivad poisid, ka mativanused, ratastega järve ääres, tundub selline koos minek sõbralikum nii lapse kui enda suhtes. Lihtne on minna koos sõpradega, siis läheb aeg ja vahemaa lennates, üksi või vanematega sõites tunduvad ju paljud vahemaad pikemana.

Teine põhjus oli vähemalt esialgu käesoleva nädala vahetusel toimuv Roheliste Rattaretk, kuhu me siiski otsustasime mitte minna. Võib olla on tegemist minu kiiksuga aga öine melu laagriplatsil ei sobi mulle, eriti kui unetu seltskond on otsustanud ennast välja elada minu telgi kõrval. Uurisin ka korraldajatelt, mida on öörahu tagamiseks ette võetud ja sain vastuseks, et palgatud on turvafirma ning nende käsutuses on 24h vastav hädaabitelefon. Mida sellise otseliini olemasolu reaalselt tähendab, saavad seekordse rattaretke osalised proovida. Minul sellesse kahjuks ülejäänud kõneluse taustal usku ei ole. Ütlesin lõigu alguses “kiiks”, sest vastav korraldajate küsitlus veebis ja eelmisel rattaretkel joomist ning rikutud öörahu probleemina ei näidanud!

Rattaretk siiski meie jaoks ära ei jää, korraldame selle suvel endale ise. Kohti kuhu minna on Eestis küll, seda enam, et varustus on olemas. Ei pea ka mõtlema ja leppima “loodusmehega” enda kõrval, kellel on kast purgiõlut pakiraamil.

Kolmandaks ja mitte viimaseks ostuargumendiks oli hind. Minu soetatud mudeli letihind oli Rademaris 172.50€ aga meie saime selle pisut üle saja euroga. Ametlikult ja toimunud kampaania raames, mitte tutvusi kasutades. Selgus, et need kärud on kaupluses seisunud juba 2010 aastast ning hakanud alles nüüd liikuma. Möödunud nädalal osteti näiteks 4 käru. Võib olla oli hind vale?

Mõtlen siin omaette, et kas selle “vidina” ostmine oli karuteene või mitte Mati armastusele väljas olemise ja liikumise vastu. Poissi tuleb praegu härgadega õue vedada, sest toas ja arvuti taga on kordades huvitavam. Kas see laisa poisi ratas soodustab mugavat äraolemist omal moel või siis vastupidi, pakkudes jõukohast koormust, muudab selle hoopis meeldivaks? Ise loodan muidugi viimast aga tulemusi näeme siiski nädalate pärast.

Matilde muuseas, sõitis eile minu toel Mattise abiratasteta rattaga ja sai sellega hästi hakkama. Ennustan, et veel sel suvel sõidab tüdruk jalgrattaga iseseisvalt, ta on selleks piisavalt kange ja uudishimulik.

Jaga

“Sajad” toonekured Nahkanuial

marko — Sat, 05 May 2012 06:47:28 +0000

Eile õhtul võis Nipi Kõrsi taga põllul näha korraga viit toonekurge. Läksime Matildega neid vaatama ja pildistama. Head pilti ma kurgedest ei saanud, sest minu aparaadi jaoks olid nad liiga kaugel. See eest hakkas äkitselt poseerima Matilde ja nii saingi ma fotod Matildest toonekurgede taustal. Tilde oli ise väga elevil, sest tema sõnul nägi ta “sadu toonekurgi”. Kaks kurge fotoseeria lõpus on ilmselt samast satsist aga pildistasin neid pisut hiljem Karjamardi ja Sepa vahel oleval heinamaal.

Eile kuulsin Nahkanuial esmakordselt kägu kukkumas!

Jaga

Lilleralli

maarja — Wed, 02 May 2012 20:09:16 +0000

Kui Marko kirjutas sellest, kuidas ta 4 päeva õunapuid lõikas, siis mina võiksin pikalt ja laialt kirjutada sellest, kuidas ma lilli istutasin. Neid ikka ja jälle välja kaevasin ja ümber istutasin. Alustasin oma ainsa peenra rohimisega pühapäeval ja lõpetasin täna kümnekonna võõrasema istutamisega pottidesse.

Uue koha aias leidsid elulõng, metsviinapuu, maapirn (mida algselt arvasime olevat üheksavägise, kuigi tegemist on kahe täiesti erineva taimega), nurmenukud, talinelk, kirju liilia, kuldvits ning kollane krookus ja mõned sellised taimed, mida ma hetkel tuvastada ei oska. Üks on oranzide õitega liilialaadne lill ning teine valgete kellukatega ja heleroheliste lehtedega lill, mida Marko igal suvel järjekindlalt maha trimmerdab. Ja muideks see üheksavägine kasvab ka meil ikkagi, ainult et mitte peenras vaid kraavikallastel ja teepervedel. Olen seda suviti korjanud küll ja tuppa vaasi toonud.

Kaevasin ka kahelt vanalt talukohalt välja nartsissipõõsaid ja istutasin endale aga millegipärast on tunne, et siin nad vähemalt sel aastal õitsema ei hakka. Kui olen juba paljudes aedades märganud õitsvaid nartsissipõõsaid siis minu omadel on vaid lehed, ei mingit märki õitest. Eelmisel kevadel mulda pandud tulbisibulad on küll kenasti üles tulnud aga peenras “ilutsevad” ka vaid lehed. Õisi tundub, et jäängi ootama.

Roosid on kenasti talve üle elanud, murtud süda laiutab ka pojengipõõsaste vahel aga juba kaks aastat tagasi istutatud lumepallipõõsas, hortensia, ebaküdoonia ja pargiroos on täpselt samasugused nagu siis. Ei ole nad sentimeetritki kasvanud. Sama võib öelda ka marjapõõsaste kohta. Täpselt nii nagu me nad maha panime, nii nad seal ka on.

Täna tõstsin jala ka aiamaale, et üle vaadata võililledesse uppuv maasikapeenar. Võtsin ka korraks hargi kätte, et proovin maad kaevata. Igasugune tuju kadus ära seda teha ja eks näis, millal see tagasi tuleb. Kui mujal lirtsub jala all muda, siis maasikapeenart kattis mõnus kõva mullakoorik. Mul oli ikka tegemist, et sealt mõnigi umbrohututt koos juurtega kätte saada. Tuleb ilmselt kõik läbi kaevata, muud ei jää üle. Nagunii oli mõte laiendada nii maasikapeenart kui ka vaarikatele rohkem ruumi anda. Siis saabki ühekorraga tehtud.

Igal juhul ootan kas mõne puukooli või aianduskeskuse külastamist ning Türi Lillelaata, et sealt omale aeda midagi uut ja huvitavat hankida.

Jaga

1. mai 1978

marko — Wed, 02 May 2012 19:28:15 +0000

Kõik saavad aru, et see postitus oleks pidanud nägema ilmavalgust eile aga kuna olin vahepeal “enese teadmata” pere fotoalbumid emale tagastanud, pidin päeva ootama. Ega midagi erilist mul pakkuda ei olegi peale ühe uitmõtte postitada kontrastiks oma tütre eilsele osalemisele Paides 1. mail peetaval traditsioonilisel rattavõistlusel mõned fotod aastast 1978, kui mina olin umbes sama vana.

Mul on toonasest rattaparaadist kaks mälupilti. Esimene neist on seotud ratturite rongkäiguga, mis minu mälus algas kusagilt Pika tänava algusest. Mäletan kuidas ma käed lahti sõitsin ja olin selle oskuse üle uhke. Mis siis, et abirattad all, oli tegemist siiski hea koordinatsiooniharjutusega kuna ratta juhtimine käis ju keha ja jalgadega.

Teine mälupilt kummitab mind tänaseni oma tobeduses. Allpool võib mind näha lähenemas lipule, mida parajasti heiskab keegi hipidressipükstes poiss. Nii naljakas kui see ka pole, jõudsin ma lipu juurde sel hetkel kui see üles vardasse jõudis. Kuidas oli võimalik, et see toimus foto tegemise ja minu lipuni jõudmise hetke jooksul, mis võtab aega simapilk, pole ma suutnud mõista. Ilmselt mängib mälu vingerpussi.

Aga võib olla ka mitte, sest minu kutsumine läbi toonase helivõimenduse toimus ametlikult kuid mulle täieliku üllatusena. Ma poleks vist sellest isegi aru saanud kui isa pole mind teele lükanud. Kahtlustan, et see võis olla tema korraldatud. Igatahes oli isegi nelja aastasele poisile toona arusaadav, et vardasse tõmmatud lipu vardasse tõmbamisel kellegi abistamine oli tobe ja mõttetu formaalsus. Ma ei ole suutnud toonast piinlikkusetunnet unustada.

Isaga oli muidu äge koos käia, niipalju kui neid kordi muidugi oli. Ta oli seltskondlik ja julge mees, ei kartnud esineda ja esiplaanil olla. Ilmselt oleks tema tugi ka vanemas eas teinud minust hoopis teistsuguse inimese kui ma täna olen. Äkki isegi parema … Sellised meenutused 1978 aasta 1. maist, üks päev ja 34 aastat tagasi.

Jaga

Neli vaba päeva – 4 päev

marko — Tue, 01 May 2012 19:17:41 +0000

Ja ongi viimane päev pikast nädalavahetusest õhtus. Ei saa öelda, et täna oleks palju tehtud saanud aga midagi siiski.

Alustame traktorist, mis pidi öö veetma Abramil ning millele ma hommikul esimese asjana järgi läksin, kaenlas öö läbi laadimist saanud aku. Seltsiks paar vihast mesilast, kruvisin aku külge aga käima traktor sellegipoolest ei läinud. Kahtlustan aku äkksurma ja seisan taas silmitsi eelarvevälise kuluga.

Kodu juures toimetasime esimese osa päevast peamiselt Maarjaga. Tema sehkendas oma lilledega ja mina aitasin jõudu mööda kaasa. Kaevates ma selle Sarviku korgi leidsingi. Pärastpoole istutasime veel ümber kaks kuuske ja vedasime aiast ära kokkuriisutud sodi.

Siis oligi järg õunapuude lõikamise käes. Õigemini viimase õunapuu lõikamise käes. Venitasin kuidas ma venitasin, ükskord sai kõik muu tehtud ja ma pidin erinevate tööriistadega asuma selle taevaoa kallale. Oli küll kole pilvepiiril vesivõsusid lõikuda aga ma kompenseerisin oma hirmu paari vähema oksa lõpliku amputeerimisega. Puu sai ca 10 sentimeetrit kõige kõrgemas kohas madalam ja minul oli süda rahul. Lõpuks viisime veel ka oksad ära ja ongi suurem osa kevadtöid vist tehtud. Peenramaaga praegu niikuinii tegeleda ei saa, sest maa on veel märg.

Oleksin peaaegu ära unustanud, et Maarja leidis täna Tuti pealt puugi, mis oli meile mõlemale suurim seni nähtuist. See oli lausa vastik. Sain ta siiski kenasti kätte ja litsusin laiaks nagu kord ja kohus. Lisaks tollele puukide kuningale võtsin kassilt ühe jutiga veel kolm puuki, kellest kaks alles ronisid ringi ja üks oli jõudnud äsja ennast kinnitada. Olen Maarjaga sama meelt, kelle arvates ei ole kassidel suvel tuppa asja.

Matilde oli täna, nagu eilegi, Paides minu ema juures. Koos käidi traditsioonilisel jalgrattavõistlusel, millest on mul jagada see Ants Leppoja poolt tehtud foto.

Ongi mu neli vaba päeva läbi. Kuigi tundide arvu poolest oli nädalavahetus tavalisest poole pikem, sellest kuidagi aru ei saanud. Ikka jäi väheks.

Jaga