1. Arvuti ja kõvakettad

Arvutina kasutan mitte just kõige uuemat ja võimsamat, paar aastat tagasi soetatud 12” ekraaniga DELL Latitude D630. Mänge ma sellega mängida ei saa aga tööasjad ja kogu minu blogimajanduse teenindab see riistapuu varuga ära. Arhiivi hoian eraldi kahel suhteliselt väikese mahuga (100 ja 250 GB) WD välisel kõvekettal.

2. Telefon

Nokia E72 või Samsung B2100. Esimest kasutan tööasjade ajamiseks, teine on mul rohkem maatelefon. Kuigi Nokial on olemas kõik mulle vajalikud funktsioonid, sh. Opera minibrauser, GPS, Skype ja mailimajandus, ei sobi see märga ja prahti täis oludesse nagu näiteks tööriiete taskud. Minu Samsung helistab ja saadab sõnumeid aga on tänu sisseehitatud raadiole maatingimustes täiesti asendamatu.

3. Fotokas

Fotokas on vajalik Nahkanuia ajaveebi pildimaterjaliga varustamiseks. Kuna ma oma eelmise digipeegli uputasin jõkke ning vett ja tolmu jagub ka uuele fotokale, kasutan ilmastikukindla kerega aga mitte kallist Pentax K20D kaamerat komplektobjektiiviga. Seda võib suurema mureta väntsutada. Erijuhtudeks ripub nagis Canon T70 filmikaamera kolme objektiiviga aga igatsen väiksema kaamera järele, milleks võiks olla näiteks Pentax W90.

4. Skänner ja diktofon

Skanner on mu peamine abimees vanade fotode digiteerimisel. Kasutan samuti vana Canoni mudelit CanoScan LiDe 500F. See on küll pisut suurem kui arvuti aga täpselt paras, et fotokogumisretkedel kotis kaasa vedada. Diktofone on mul lausa kaks, mõlemad Olympuse omad. Teise soetasin siis kui arvasin, et olen esimese kaotanud, otsus mida ma hiljem jällegi kahetsesin. Enam kasutan mudelit VN-960PC, millega on salvestatud enamik Nahkanuia ajaveebis esitatud audioklippe. Lihtne ja loogiline masin, millega käib kaasas ka arvutisse installeeritav tarkvara.

5. Meelelahutus

Kui klappidega raadio kuulamisest veel tahtmist üle jääb ning võimalust on, lahutab minu meelt üks kahest. Kas kingitud iPod Nano 4GB või siis Sony PSP 3000. Viimast kasutan isegi sagedamini, sest lihtsalt muusika kuulamine ei ole mulle kunagi väga meeldinud, eelistan Vikerraadio päevast programmi. Mõlemad vidinad on mul alati kotis pikematel reisidel.

6. GPS

GPS on minu metsaretkede vältimatu kaaslane. Seda funktsiooni täidab sõprade ja sugulaste poolt paar aastat tagasi kingitud Garmin Colorado 300, mis küll on kõvasti vett saanud aga endiselt töökorras. Jällegi vajalik abimees näiteks heade seene- või marjakohtade taasleidmisel.

Kuigi mulle kangesti kõikvõimalikud tehnikavidinad meeldivad, on viimasel ajal praktilisus võitu saanud. Asjad, mida nimetasin, pole enam uued ja kannavad kõik selgeid kulumisjälgi. Aga nii ongi ju õige! Sest kui aus olla, kasutan ainult väikest osa nende seadmete võimalustest. Suudaks siis sellest üllast põhimõttest asjad läbi kasutada kinni hoida.

Tänavu on olnud hea puugiaasta! Oleme neid leidnud enda pealt kõigest paar tükki ja needki pole jõudnud entsefaliidi ja borrelioosi ülekandmisega alustada. Truuper saab neid mõnevõrra rohkem kuna talle meeldib kolada kõrges rohus nagu koertele ikka. Aga tuleb tunnistada, et ka tema nahal leidub puuke mõõdukalt.

Kormoraniga 1 suhtleme juba teist hooaega. Pole harvad juhtumid, kus mu telefon heliseb ja tuttav, pisut “erri” põristav hääl uurib liigikaaslaste kohta. Suhtleme. Annan ülevaate viimasel päeval Nahkanuia parklas seisnud autodest, jõe ääres käinutest ja saagist. Viimast muidugi juhul kui see on jutuks tulnud või olnud. Siis otsustab Kormoran 1 oma tuleku, tulekuaja ja on reeglina siis ka kohal.

Kormoran 1 on alati olnud selle poolt, et ühe kalaretkega kaasneb (ei pea aga võib) mõnus jalutuskäik. Ja tuleb tunnistada, et kala püüda ta oskab, sest augustis oli ta üks väheseid, kes oma retkedelt saagiga naases. Kormoran 1 pole ka kade mees. Hiljuti leidsin hommikul oma ukse tagant värskelt purki soolatud forellifilee. Usun, et see oli märk temapoolsest lugupidamisest ja tänust.

Kormoran 2 saabub parves, kas ühe või kahe kaaslasega. Kuidagi jaotavad nad ennast siinsete forellijõgede vahel ära ja korjavad siis hiljem jälle peale. Kormoran 2 ise võtab tihtipeale Preedi jõe alamjooksu. Näen teda siis kui ta väsinuna ja läbimärjana maja juures mööda parklasse jalutab. Teinekord kui tal on aega, istume maha ja räägime juttu. Või üritame rääkida, sest üks meist räägib emakeelena eesti ja teine vene keelt. Uurin kalalkäigu kohta, teinekord võtavad jututeemad ka teistsuguseid pöördeid. Siis räägime perest, tööst ja elust üldse. Kormoran 2 on väga tore mees.

Kormoran 2-te kohtasin ka kord Vardja tee ehituse ajal. Ta tundis siirast muret liikluse võimaliku kasvu pärast ja oli seda meelt, et teed autoliiklusele avades kaob üks siiani suhteliselt privaatset püügirõõmu pakkunud koht. Vahest, kui Kormoran 2 on saanud suurema saagi, jagab ta seda minuga. Temalt on pärit ka tuttuus spinningurull, mis tal kodus kasutuna seisis ja mille ta otsustas mulle tuua, kui kuulis, et minu oma ei toimi. Panin selle küll ridvale peale aga jõe äärde pole veel jõudnud.

Kormoran 3 saabub väga vara ja lahkub hilja. Seepärast ei ole meil suhted nii soojad kui kahe eelneva kormoraniga aga me tunneme teineteist ning kui trehvame – siis vestleme. Tegemist on meeldiva kuid samas kategoorilise proffesionaaliga. Just temalt on pärit seisukoht, et kui Vardja teega üldse midagi teha, siis ainult üles kaevata.

Kormoran 4 ja 5 saabuvad Nahkanuiale eraldi autodega aga püügimeeskonna mõttes siiski koos. Nende tandem ei ole väga vana aga muhedad vanad on mõlemad. Mäletan kuidas nad suve alguses pisut murelikult uurisid mida tee ehitus endaga kaasa toob. Nagu paljud teised, kartsid ka nemad, et tee avamine üldiseks ja piiranguteta kasutamiseks võib endaga kaasa tuua ettearvamatuid tagajärgi. Nad tulevad ikka ja jälle ning kui arvata välja asjaolu, et just Kormorani 4 üritas Truuper säärest naksata, on meie suhted ainult head. Kui ma eile temaga linnas juhuslikult kohtusime, jätkus juttu pikemalt.

Kormoran 6 landikarp äratas minus aukartust. Kümned landid, mis said minu silme all veel värsket täiendust. Kuigi Kormoran 6 ei käi siin just sagedasti, trehvame suve jooksul kaks või kolm korda. Viimati naases ta kalaretkelt küll saagita aga selles võis vabalt “süüdi” olla ka vale kalapüügiilm.

Kormoran 7 avastas Preedi kalaveed alles hiljuti, tegelikult pärast oletatava elektripüügi kohta käivat postitust siin ajaveebis. Nagu kõik ülejäänud, pole ka Kormoran 7 kohalik vaid sõidab siia kaugelt ning on harjunud kalastades maha käima pikki vahemaid. Tegelikult siiski sõitma, sest eriti pikkade vahemaade tarbeks ripub ta auto taga raamil ratas. Teooria on tal paigas ja juttu jagub meil pikemalt. Olles ise maaeluga kursis, saame suhelda ka muudel teemadel kui kalastamine. Preedile katsetama ajas Kormoran 7 Eesti forellijõgede “ülerahvastatus”.

Kormoran 8 on omamoodi. Teda seob Preedi ja Nahkanuiaga palju emotsionaalseid sidemeid. Ta jälgib pingsalt nii olukorda Nahkanuial kui Preedi jõel ning reageerib võimalikele ohtudele pea alati ühtmoodi, etteruttavalt ja valulikult. Ta lubab suve jooksul korduvalt ise kohale tulla aga millegipärast tema lubadused ei täitu. Mis muidugi ei takista tal suvalisel päeval teatamast, et ‘käisin näe Oostrikul aga sinu juurde ei jõudnud’.

Enam-vähem selline see loetelu 2010 aasta Preedi püsikoloonia kormoranidest ongi. Pikk või lühike aga koos pealtnäha suvaliste läbirändajatega on Nahkanuia parkla pea igal nädalavahetusel vähemalt ühe masinaga hõivatud. Kas see loetelu kasvab, näitab aeg. Arvestades kormoranide kalaisu võiks ju eeldada, et neid tekib juurde, samas kaalub mugava ligipääsu puudumine jõele Preedi kalarikkuse ja privaatsuse minu hinnangul siiski üles. Keskmine inimkormoran on ju erinevalt keskmisest päriskormoranist laisk!

Minule Nahkanuiat külastav kormoraniparv sobib ja ma tänan neid praeguseks juba möödunud suve meeldivate vestluste ning mõistva suhtumise eest! Kes teab, võib olla liitun ma järgmisel aastal ka ise selle parvega. Või siiski mitte, sest saan sama emotsiooni kätte ka kormoranide lugusid kuulates. Ilusaid kalaretki kõigile ja kohtumiseni järgmisel hooajal!

Metsavendadest olen selles ajaveebis kirjutanud ka varem. Peamiselt tugines see materjal küll Alfred Käärmann’i raamatul “Surmavaenlase vastu” (lk. 158-161) kuid killukesi võib leida ka teistest postitustest. Kõigi metsavendadega seotud postituste vaatamiseks valige parempoolsest RUBRIIGID rippmenüüst teema Metsavennad ja head lugemist!

Eila käisin jõel ja trehvasin kala kes arvatavasti tugevat särtsu saanud. Kalal suured verevalumid üle kere. Nahk kõrbenud, krobeline, kuiv. Silmad pungil peas nigu tahaks lõhkeda kohe. Kõht oli ka niuke pingul. Lasin ta tagasi kuid arvatavasti ta kaua enam ei ela.

Postitus linkis ka fotodele, millest kaks olgu siinkohal ära toodud.

Kahtlusi kiirelt langetatud diagnoosi osas hajutab sealsamas foorumis sisalduv tonuv poolt lisatud Keskkonnainspektsiooni vastus, et suure tõenäosusega on siiski tegemist elektripüügiga:

Makrell postitatud kalapiltide kohta, mis verevalumeid täis, edastas antud pildid Kalle Kroon keskkonnainspektsiooni, kust need veel edasi keskkonna ministeeriumisse läksid. Nende vastus on ühene: Antud piltidel on kahjuks elektripüügi tunnuseid. Saadeti lisaks veel vastu mõned pildid kaladest, kes elektrit saanud ja sarnasused olemas.

Ma ei saa veel täpselt aru, kust tuleb Kallel kui selle teate mulle edastajalt info, et forell on saadud Vardja veski alt aga ehk esitab ta ise viite allikale. Mina omalt poolt võin kinnitada, et minu teadmisel pole Nahkanuia kaudu jõe äärde pääsenud ükski auto ja kõik käinud kalamehed (jalgsi muuseas) on olnud eranditult tuttavad, vanad forellikütid. Samuti ei ole jõe ääres mingeid märke seal keelatud püügivahenditega toimetanud mustadest jõududest.

Aga info on edastatud ja kui leidub kedagi, kes selle ajaveebi lugejatest nimetatud teema kohta rohkem infot omab, edastage see mulle. Mina toimetan selle Kallele. Minu e-post on endiselt marko [at] hong.ee ja mobiil 5516999. Ka muidu tasub silmad lahti hoida!

Sellesama Juhani tütretütre kaudu sattus minu kätte Juhani pass. Ma ei pea seda mingiks rariteediks kuid suhtun sellesse siiski teatava lugupidamisega kui meeletuletusse sellest siiani väga põnevast kohast kesk Endla kaitseala metsi ja rabasid. Ja muidugi sisendab see pass, kui nii võib öelda, ka mingit väikest aukartust nende inimeste suhtes, kes suutsid kas asjaolude sunnil, praktilisest vajadusest või inimpelglikkusest tingituna elada nii inimestest hüljatud paigas. Haava talukoht oma ligipääsetavuses ei ole ehk võrreldav igale endast lugupidavale eestlasest matkajale tuntud Tammsaare Kollasaarega väljamäega aga siiski. Ma ei usu, et ka tollal Haava talukoht teab mis unistuste rantso oli!

Sellesse passi ehk tollase nimetusega isikutunnistus number 431410 on oma allkirja andnud vanadpildid.net keskonnas tuntud omaaegne Väinjärve vallavanem Aleksander Krull ja ka kantselei ametnik Reinhold. Väriseva käega on antud ka isikutunnistuse omaniku allkiri – Liblikman. Mis mulle eriti meeldib, on seesama sissekirjutus, kus on selgelt märgitud Nahkanuia nimi. Kuidagi julgustav on näha oma küla nime sellises ametlikus dokumendis, vormistatuna spetsiaalsesse templisse ning varustatuna vallaametniku signatuuriga. Väga julgustav. Tundub peaaegu, et just tänu sellele passile on lõplikult tõestatud Nahkanuia küla kunagine olemasolu ning Haava talu kuulumine küla talude hulka.

Olgu see pass siis ka siin ajaveebis, maailma ainsas keskkonnas kus Nahkanuia külast räägitakse, ära toodud kui killuke küla ajaloost ja siin elanud inimestest. Võib olla tuleb kunagi aeg kus ma oskan pisut rohkem rääkida nii passi omanikust, tema kodust ja selle saamisloost.

Vaata lisaks postitust “Haava“.

Selle foto teeb põnevaks asjaolu, et see on hiljuti üles laetud vanadpildid.net keskkonda. Link foto all viib edasi kolmandasse ajaveebi (http://jalgrattad.wordpress.com/), kus põhiteemaks on vanad rattad. Eeldades, et näen seal sõrmeküüne (thumbnail) asemel suuremat eksemplari nurjus, minul seda leida igatahes ei õnnestunud. See on siin:

Ma ei saa väita, et rattablogi tutvustavat linki illustreeriv foto oleks pärit vanadpildid.net keskkonnast. Sellises suuruses esitletuna pole seal enam näha vesimärki ning pole ju välistatud, et eksisteerib veel üks või rohkem sarnast fotot. Viimane tundub siiski ebatõenäolise kokkusattumusena.

Mida ma selle postitusega öelda tahan? Kaht asja. Esiteks seda kui kummalised võivad olla seoses asjade taga. Kahe süütu klikiga avastan täiesti juhuslikult ajaveebist, mida ma kunagi oma ihusilmaga näinud pole, võimaliku viite enda poolt loodud keskkonnale. On selge, et veebi üleslaetud infot saladuses hoida pole võimalik. Kuskilt ja kuidagi imbub see ikka välja.

Teiseks olen lubanud, et vanadpildid.net keskkonda üleslaetud fotod on valdavas osas vabaks kasutamiseks! Valdavas osas seetõttu, et osade kollektsionääride ja omanikega, kes on andnud oma fotod kasutada, on mul kokkulepe, et pildi kasutusõiguste edasiandmine toimub ainult nende teadmisel ja loal. Igal juhul on fotode kasutusõiguse edasiandmisega kaasnenud palve viidata originaalkeskkonnale.

“1938. aasta algab 10. jaanuaril linna tagasisõiduga. Pühade ajal kodus rääkis Oskari Meta, et tema onu on Tallinnas mööblivabrikus „Massoprodukt” meistriks ja soovitas tema juurde minna ehk saab sinna tööle võtta. Linnas rääkisin ka täditütrele sellest ja tema oli nõus kaasa tulema, et nii kui vanem inimene ja mina tema hoole all. Saimegi selle Meta onuga siis vabrikus kokku ja rääkisime, kes me oleme ja et ma nagu kauge sugulane ning andsime talle Meta poolt tervitused edasi. Kõnelesin siis oma soovist tööd saada. Tema oli sääl vanemmeister, kellel suured võimupiirid. Onu mõtles natuke ja ütles, et tulgu ma homme juba tööle ning siis vaatame, mida tegema hakkan. Mul oli hea meel, et asi nii kiiresti lahenes.

Alguses pandi mind suuri tammelaudu servama. Töö oli raske, sest lauad olid pikad ja kaalusid palju ning ikka andis neid sirgeks servata. Õhtuks olin väga väsinud ja kõhu venitasin ka ära, kuid ma ei andnud alla ning tegin selle töö ilusti valmis. Seejärel anti juba lihtsamaid asju teha ja ma sain töökojas omaette tööpingi nagu teisedki ning mis kõige tähtsam – hakkasin kohe 22 senti tunnis saama ja tööpäeva pikkus oli 8 tundi. See töökoht mulle meeldis ja ma sain ilusti hakkama. Edaspidi tõsteti tunnitasu 25-e sendini ja lõpuks sain juba 30 senti tunni eest. Seal oli palju masinatööd erinevate masinate peal. Sain ka selle selgeks ning harjusin ära. Mul lubati seejärel juba keerulisemaid töid teha. Palk oli suurem ja hakkasin raha koguma, et endale kevadeks ülikond osta.

Eesti Vabariigi 20. aastapäeva ajal käis ema mind vaatamas. Ta oli Tallinnas esimest korda. Ilm oli väga ilus ja lund palju, kuid päike soojendas juba nii, et rentslites voolas vesi. Linn oli dekoreeritud ja lippe ning vanikuid palju ja kaupluste aknad olid kaunistatud. Näitasime täditütrega emale linna, käisime teatris, kinos, vabariigi aastapäeva sõjaväeparaadil Vabaduse väljakul. Õhtul vaatasime ilutulestikku. Ema tõi ka kosti mulle kaasa ja rääkis koduseid uudiseid.

Tulid kevadpühad ja aprilli keskel sõitsin koju. Kevadine suur sula oli teed teinud nii poriseks, et bussil oli tegu Rakkest Koeru saamisega ja minul edasi jala koju pääsemisega. Pühade ajal räägiti kodus, et Väinjärve mõisa südamesse Molotsovi kohale olid tulnud uued rentnikud. Jairuse Vambo rääkis pikalt ja laialt, kes nad on ning et on suur pere ja mis nad kõik kaasa tõid Valgamaalt. Pühad läksid ruttu ja oli aeg jälle linna tagasi sõita. Võtsin jalgratta kaasa, et sellega tööl käima hakata ja jalavaeva kergendada. Vabrik asus Tartu maantee 67, praegu Maratist järgmine maja. Suvel sõitsime sõbraga jalgrattal kõik kohad linnas ja selle ümbruses läbi.

Suvistepühadeks ostsin endale uue ülikonna, pluusi ja lipsu. Kui pühadeks maale sõitsin, olin juba “linnahärra”. Maale läksin Tartu maantee kaudu. Õhtul hakkasin sõitma läbi ilusa ja valge suveöö ning hommikul päikesetõusuks olin kodus.

Suvel tuli meile tööle uus mees, kes oli lõpetanud Paide Tööstuskeskkooli ja tema sai kohe kõrgema palga peale, minuga võrreldes poole rohkem. Ta hakkas rääkima ja mulle nõu andma, et peab ikka kooli minema, kui edaspidi head töökohta tahan saada. Nii ma siis jõudsin otsusele, et pean ka Paidesse kooli minema, aga siis juba metalli erialale. Käisin juulis kodus ja rääkisin seal oma plaanidest ning sain väikese julgustuse sellele mõttele.

Tegin seejärel töö juures oma asjad klaariks ja lõpetasin oma esimese tööaasta. Panin oma pakid rongi pagasisse ja ise tulin jalgrattaga Aegviidu ja Järva-Jaani kaudu koju. Oli augustikuu keskpaik ja koju jõudsin täitsa pimedas. Teised veel imestasid, et kust ma nii hilja siia sain. Kodus sai vilja koristada, masindada ning mööda küla viljapeksumasinaga käia. Sain ka Liidiga mitmel pool rehel olles kokku ja tuttavaks. Viljamasindamisel oli palju noori ja seal sai nalja, hullata peale tööd õhtuti, järve ujumas käia ja paadiga sõitmas. Sel ajal oli külas palju noori, tihti käidi koos ning külaelu oli palju lõbusam ja rõõmsam kui kunagi varem.

25. augustil pidin sõitma Paidesse eksameid sooritama. Sinna läksin jalgrattaga. Eksamid olid eesti keeles – kirjand, matemaatika ja kolmandat ei mäleta, vist oli geograafia. Sisseastujaid – tahtjaid oli palju ja ma tundsin muret, et kas mul üldse õnnestub sisse saada. Siis öeldi, et kolme päeva pärast tehakse teatavaks, kes saavad kooli tulla. Mõne päeva pärast tuligi mulle teade, et võin 1. septembril kooli tulla. Et sisseastujaid oli väga palju, siis moodustati sinna veel Ametikool nendest poistest, kes Tööstuskeskkooli sisse ei saanud. Meid oli 38 ja Ametikooli jäi veel 22 poissi.

Nii sõitsingi juba 1. septembril Paide kooli. Algul oli kõik võõras ja mul ei olnud linnas peatuskohta ( korterit ) ning õhtul tuli koju tagasi sõita. See kestis 3 nädalat ja ma pidin iga päev edasi – tagasi maha sõitma 76 km. Siis sain ühe vanainimese juurde kolme poisiga peavarju, aga see perenaine oli veidi imelik – ta vahetas oma korterit koos meiega aasta jooksul kolm korda. See, et ma esimesed nädalad igal õhtul koju käisin, oli meelepärane ka sellepärast, et siis sai Liidiga tihemini kohtamas käia. Hiljem, kui Paidesse korteri sain, tulin juba laupäeva õhtul koju, seni kui jalgrattaga sõita sai. Vahel läks nii isegi jõuludeni välja.

Need koduskäimised sügisepimedaga olid väga rasked ja esmaspäeva hommikul pidin juba kella viie ajal kodust välja tulema, et õigeks ajaks kooli jõuda. Mõnikord olid teed nii porised ja vihma sadas, et nutumaigu võttis see sõit suhu. Jah, aga nooruses ei pannud seda miskiks, kõik see oli nagu loomulik elu.

[---]

Koolis oli ka küllaltki raske, sest päev oli pikk. Ennelõunal 4-5 klas- situndi ja siis lõuna 1,5 tundi ning õhtupoolikul oli 2-3 tundi töökojas praktilist tööd oma erialal. Minul ei olnud õppimisega klassis ega ka töökojas raskusi, sest Aruküla kooli kõva praktika ja linna kogemused olid seljataga. Mõnedel poistel, kes algkoolist tulid, oli tegemist, eriti töökoja töödega.

Esimesel sügisel, kui olin perenaise juures korteris, tegi tema meile üks kord päevas õhtuks süüa. Lõunal sai vahepeal kodus käidud ja niisama midagi söödud, tööriided selga pandud ning töötundidesse mindud. Perenaisele pidime teatud hulga toidumoona ja küttepuid viima ning raha ka maksma.

Kooli õppemaks oli 40 krooni aastas, aga mulle soovitas sõber, kes oli vanemas klassis, et tee avaldus direktorile maksust vabastamise kohta. Sinna tuleb märkida, et olen oma käe peal õppija ja suvel töötan, et õppimise tarvis raha teenida. Kool nõudis veel vallast tõendit, et see asi ikka tõesti nii on. Tõendi ma sain ja olingi õppemaksust prii. Esimene poolaasta sai otsa, jõuludeks sain päris korraliku tunnistuse ning võis vaheaega pidada.

[---]

1939. aasta algul peale kolmekuningapäeva hakkas kool jälle pihta. Kevadel tuleb jälle eksamid ja proovitööd teha klassi lõpetamiseks. Nendega mul raskusi pole, kuid pingutama muidugi peab. On veel sõjaväelised õppused nädal aega, kus meid juhendavad päris sõjaväelased. Oleme nagu noorsõdurid ja ka lõunasöök on ühiskatlast. Õppuste lõpul on kõigi Paide koolide: keskkooli, kaubanduskooli ja meie kooli poiste paraad linna väljakul tublimate äranimetamisega. See oli väga kena komme. Peale seda anti tunnistused kätte ja olime juuni esimesel poolel vabad.

[---]

Leer algas enne jaanipäeva ja kestis 3 nädalat. Leeriaeg oli ilus aeg, hulga keni noori – meid oli 65 – leerimajas koos, kus toimusid hommikupoole tunnid 4 – 5 tundi päevas. Kirikuõpetaja luges meile pühakirja ja piiblikäske, mis tuli pähe õppida. Meil oli kaks õpetajat ja teine neist oli abiõpetaja, kes meiega rohkem tegeles. Kui ilm oli kena, siis toimusid tunnid õues – kirikuaias, mis meeldis meile, sest seal sai vabalt olla ja pikutada. Enne lõppu korraldati veoautoga veel väike ekskursioon naaberkirikute ja Porkuni lossi juurde.

Leeri lõpp ja õnnistamine koos armulauaga oli 9. juulil. Selleks pu-huks õppisime paar laulu selgeks, mida me siis õnnistamise päeval koori peal oreli juures laulsime. Lõpupäev oli nii kena – noored kõik ilusti riides, palju lilli ja külalisi igaühel. Kodus oli meil korraldatud väike koosviibimine, kus olid mõned naabrid, Juliuse pere ning linnarahvas Tallinnast, Pärnust ja Narvast. Mulle tehti ka väiksed kingitused.

Peale leeri läks suvine elu oma töödega edasi – heinategu, viljako-ristus ja masindamine jne. Suvel oli ka mitu aiapidu, kuhu tuli kokku väga palju rahvast. Koerust organiseeriti isegi veoautoga piduliste vedu Väinjärve. Järve ääres oli ilus peoplats ja järv meelitas ning sai paate sõiduks üürida. Teinekord toimusid lüpsivõistlused, hobuse etterakendamise, kartulikoorimise ja jalgratta võidusõidu ning veel muu jõukatsumisega.”

Loe ka Arved Piiroja mälestuste I osa, II osa, III osa, IV osa, V osa, VI osa, VII osa, VIII osa, IX osa, X osa ja XI osa.