Archive for the ‘Palgatöö’ Category

11 aastat

Viimased kuud on minu ellu toonud skisofreenilisi päevi, mil pean ennast pidevalt näpistama veendumaks, et olen ärkvel. Et mitte kogu mõistust ja enesekindlust kaotada, võtsin kätte ja sirvisin oma karjääri viimase 11 aasta saavutusi. Osalt ka seetõttu, et lugejad teaksid, millega ma siin Nahkanuial tegelen. Kuna jaekaubanduses võib tulemusi mõõta mitmeti, valisin enda arvates kõige objektiivsema ja arusaadavama viisi ning loetlen kauplusi, mis nende aastate jooksul on minu poolt (juhtimisel) avatud või ümber ehitatud. Võin vist puhta südametunnistusega väita, et mul on olnud võimalus töötada selles valdkonnas maailma (ning Eesti) tipptegijatega ning ka nemad pole minu poolt tehtu osas kiitusega kitsid olnud.

Olen avanud kauplusi Eestis, Lätis ja isegi Soomes. Olen pidanud ehitama kauplusi väga lühikese aja jooksul, tegemata sealjuures järeleandmisi kvaliteedis. Ja kuigi näiteks Sportlandile oli omane alustada ja lõpetada projektid lisaks olematule etteteatamisajale ka olematu tähtajaga, kogemus mille eest olen tagantjärele isegi tänulik, pean suurimaks motivaatoriks selliste ülesannete edukal saavutamisel siiski isiklikku ambitsiooni, soovi ennast tõestada. Selle nägemine, kui vähe osatakse ja tahetakse ettevõtetes rakendada loomulikku talenti, on mind pannud rohkem tähelepanu pöörama inimestele, nende oskustele ja teadmistele. Andes töötajatele selgelt piiritletud vastutust, on tulemuseks ühtne, kiirelt muutustele reageeriv ning tulemustele orienteeritud meeskond. Suutsin sellise luua oma viimasel ametikohal ECCO kaupluste juhina ning saan seda tõestada mulle meeskonna poolt väljastatud soovituskirja näol.

(veel …)

Pühapäev, jaanuar 10th, 2016

Imestan isegi …

28.08.2015 @Nahkanuia

Imestan isegi, et ma pole pikalt midagi postitanud. Imestan kuid aiman põhjust, nähes kuidas mõtted tulevad, mind sisemiselt üles kütavad kuid siis kiirelt kaovad. Ei kao niisama lihtsalt vaid ununevad pärast seda kui olen neile käega löönud. Sest mis mõte sellel kõigel on? Oma viimaselt tööandjalt sain väärtusliku õppetunni – inimesest, tema omadustest ja saavutatust ei sõltu midagi. Loeb ainult ego, omaniku ego ning sellest tulenevad objektiivsed mõõdikud. Hästi võib samaaegselt tähendada halvasti ja vastupidi.  See on valus teadmine, eriti kui sellele sekundeerib kolleegide “kindel” toetus, millele omakorda järgneb kiire vaikus ja unustamine. Pole siis imestada, et usk headuse (ja kirjasõna) kõikeparandavasse jõusse kipub kaduma. Ma ikka loodan, et ajutiselt.

Olen vaatamata kõigele harjunud enesele võetud kohutuste eest vastutama ning teadmine, et ühel hetkel ei pruugi see olla võimalik, teeb mind närviliseks. Eks ma saan hakkama, seda eriti oma pere toetust arvestades aga “miks” ei kao kuhugi. Miks?

Ajaviiteks hävitan mutte (aitan naabrimeest ja nõustan tuttavaid) ja püüan toimetades inimeseks jääda. Iseenese ja maailma eest põgeneda siiski ei õnnestu. Aega asjade üle järele mõelda on liiga palju ja maailmaga on nii, et see tuletab ennast ise meelde.

Neljapäev, september 3rd, 2015

Üks hetk

Kodus @Nahkanuia

Kas tuleb tuttav ette? Iga lapsevanema õudusunenägu, millele nad ise, sageli tahtmatult, kaasa aitavad. Kui Mati oli väike, tegi ta lasteaias minust pildi “tööd” tegemas. Tööks siis arvuti taga istumine või nagu ma kunagi kirjutasin, “tänapäeva nõiakunst” ehk mittemidagitegemine. Ja kui te arvate, et Tilde samal ajal nukkude või legodega mängis, eksite rängalt … Ta oli lihtsalt teises toas.

(veel …)

Esmaspäev, märts 2nd, 2015

Avasin vahepeal kauplust

Kui vahepeal tekkis ajaveebi täielik vaikus, olin seotud ühe oma tööandja projektiga. Kolisime Kristiine keskuses kaks kauplust uuele pinnale ning see võttis päris palju aega ja energiat. Et maailma elu sellest kolimisest enesestmõistetavalt seisma ei jäänud, polnud mul sel ajal suurt aega muule mõelda. Uhkuseks võin öelda, et avasime kaupluse õigel päeval ning nüüd võib iga koerukas, kes satub Tallinna ja soovib endale soetada paari häid jalanõusid, teha seda omakandimehe “ehitatud” ECCO kaupluses.

Teisipäev, detsember 11th, 2012

Jalgpall ja mina

Samal ajal kui pool maailma jälgib huviga toimuvaid jalgpallilahinguid, ei tule mulle isegi jalgpalli kui spordiala olemasolu meelde ka kõige suuremal jõudehetkel, kui mistahes tegevus läheks peale. Ma ei tea miks see nii on, sest töötasin aastatel 1996-1999 Eesti Jalgpalli Liidus ja jalgpalliklubis FC Flora võistluste korraldajana. Õppisin armastama oma tööd ehk jalgpallivõistluste ette valmistamist aga mitte mängu ise.

Suurimaks tunnustuseks kogu karjääri jooksul jäi mulle Aivar Pohlaku kommentaar mingil kõrgetasemelisel jalgpallimatsil kusagil välismaal, kui ta olevat pallipoiste tööd jälgides öelnud, et Marko pallipoistega ei anna noid võrreldagi. Tõepoolest, mul oli sats pallipoisse, kes olid oma ala tipud, parimatest parimad ja mul on ka tagantjärele neid meenutades hea tunne. Nad ei vedanud mind kunagi alt!

(veel …)

Teisipäev, juuni 12th, 2012

Lendamas

(veel …)

Reede, juuni 10th, 2011

“Juurikas, palun ära mine ära!”


(veel …)

Teisipäev, märts 29th, 2011

Dilemma

Ma ei mäleta kas ma olen sellest juba varem kirjutanud aga aastaid tagasi tuli vestluses töökaaslastega jutuks meie tollane otsene ülemus ja tema juhiomadused. Kui olime suhteliselt üksmeelselt hääletanud, et tegemist ei ole kõige erksamat sulekuube omava papagoiga puuris, haaras uppuv opositsioon õlekõrrest ja käis välja üllatava väite. Väide ise seisnes selles, et meie “läbipõrunud” ülemuse näol on tegemist suurepärase isa ja perepeaga.

Selles pole ju midagi erilist, et hea perepea ei ole hea tegevjuht või vastupidi. Minu jaoks oli üllatav sellisel kohatul moel, kardinaalselt eri valdkondi omavahel võrreldes, isiku õigustamine. Kuidas aitab töötaja enesetundele kaasa asjaolu, et töine türann on kodus malbe mees oma naisele ja hea mänguseltsiline lastele? Või vastupidi. Ei aita ju.

(veel …)

Pühapäev, märts 20th, 2011