Archive for the ‘Ühiskonnakriitiliselt’ Category

“Suhtleme parem niisama”

Mida ma arvan valimistest!

Ega siia palju lisada ei ole. Postitus on tänase valimistepäeva kontekstis.

Pühapäev, märts 1st, 2015

Koerukate tolerants ehk kitsed Ervital

Juba mitmendat päeva jalutavad Ervital metskitsed. Ilmselgelt on tegu märgiga koerukate suurest südamest ja tolerantsist, mis on otsapidi jõudnud ka metsaelanikeni, kes vähehaaval on hakanud koduloomadega segunema.

Koerukate tolerants ehk kitsed Ervital @Nahkanuia

PS! Horistont ei ole viltu, seda kinnitab elektripost ja vasakus nurgas paistev hoone.

Kolmapäev, veebruar 11th, 2015

Mida ma arvan Väinjärve hüppetorni lammutamisest

Mis Sulle meenub esimese asjana kui keegi ütleb “Väinjärv”. Paljudele seondub Väinjärv kindlasti kodukohaga, mõnele kalastamisega, teisele veepeoga. Siiski usun, et enamikele koerukatele tuleb Väinjärvega seoses meelde suvised ujumaskäigud ja pole kahtlustki – hüppetorn. Hüppetorn on olnud Väinjärve sümbol aastakümneid, isegi minu jaoks, kes ma alles kaheksa aastat tagasi siia kodu looma hakkasin. Kui vaadata vanu fotosid, on ka seal Väinjärve hüppetorn aukohal, juba eelmise sajandi esimesest poolest alates.

Et vanad asjad vajavad kõpitsemist ja/või väljavahetamist, on siililegi selge. Puidust torn, mis seisab vees, tekitab igas puiduga vähegi kokkupuutunud inimeses huvi ja küsimusi. Nii olen minagi alati huviga uurinud hüppetorni konstruktsiooni ning selle seisukorda. Ja et Väinjärve hüppetorn vajas hädasti põhjalikku remonti, pole kellelegi olnud saladus. Seda enam paneb mind imestama uudis Järva Teatajas. See on teie ees ainult osaliselt kuna JT keelas täismahus artikli avaldamise:

(veel …)

Pühapäev, veebruar 8th, 2015

Riigikontroll omavalitsusreformist

Riigikontrolli hinnangul tuleb kiiremas korras viia läbi omavalitsusreform. Omavalitsuse mõistlikuks toimimiseks peaks seal elama vähemalt 5000 inimest.” Artikkel Postimehes, allolev tabel (Omavalitsuste võimekus Foto: graafika: Alari Paluots) samuti.

Kohaliku omavalitsuse võimekuse indeks 2010-2013

Tahaks ka midagi arvata aga ei oska vist. Selles, et kusagil arutatakse seda kuidas kümned ja sajad Eesti pered peavad elama ning hakkama saama, pole ju iseenesest midagi valet. Eriti kui seda teevad mehed ja naised, kes “teavad” kuidas “peavad käima”.

(veel …)

Teisipäev, november 4th, 2014

Tagasivaade Vardja tee suvisele hooldusele

Suvine teehooldus 2014 @Nahkanuia

Mõtet tagantjärele 2014 aasta suvise teehoolduse teemal kirjutada, olen mõlgutanud pikalt. Peamiseks põhjuseks on soov olukord ajaloo tarbeks fikseerida ning kusagil hingepõhjas eksisteerib ka lootus, et keegi asjaosalistest seda loeb ja õppust võtab.

(veel …)

Pühapäev, oktoober 26th, 2014

Kivisildnik laulupeost

Nahkanuial elades, olles ja toimetades olen tihtipeale mõtisklenud ja sageli ka kirjutanud sellest kuidas Eesti kultuur ning selle traditsioonid näevad välja siit kolkast vaadatuna. Ühes oma varasemas postituses kirjutasin nii, vastates küsimusele, mida me saame teha maaelu ja sellest tulenevate traditsioonide kaitseks:

Tupikseisus kuhu me oleme ennast rahvana mänginud, on üks parimaid võimalusi jäädvustada kunagise maaelu rikkalike tahkude säilmeid ning teha nägu nagu fotodel, raamatutes, helifailides ja filmilindil aga ka laulupidudel ja muudel kultuurisündmustel esitatav on päris elu ise. Aga ei ole ju. Ei ole võimalik, et surnud pikslid kannavad edasi puu elujõudu, nad saavad seda ainult meenutada.

Jälgides XI noorte laulu- ja tantsupidu, olen 2011 aastal teinud veel ühe postituse, milles avaldan oma seisukoha selle rahvusliku võtmesündmuse kui kultuuri edasikandva jõu kohta. Muu hulgas kirjutan:

Seda pidu on kõikjal meedias kiidetud taevani ja tuleb tunnistada, et olin ka ise teatud esitusi kuulates pisarateni liigutatud. Kahjuks paari südamliku ja sügava sisuga laulu ning korraldusliku poole laitmatu vormistuse tunnustamisega minu vaimustus ka piirdub. Ma ei suuda ka parima tahtmise juures näha meie laulu- ja tantsupidudes kultuuri edasikandvat või taastavat jõudu.

Tantsupeo asemel käisin möödunud laupäeva hommikul vanavara laadal Seidlas, kohas, kus suurte rahade eest parseldatakse maha selle kultuuri viimased materjaalsed säilmed, millest samal ajal Tallinnas lauldi- ja tantsiti. Vaatasin neid ahneid kaupmehi ja kohati lambakarjana näivaid ostjaid ning tajusin esmakordselt, et ma ei taha … ei taha olla osaline selles räpases ja omakasuahnes mängus, mille jätkumisse nii mina kui ka kõik teised laadale tulijad tahtmatult oma osa annavad. Olin märkamatult jõudnud selgusele, et ma ei suuda kunagi osta piisavalt vanu asju, näitamaks üles tänulikkust selle maa ja seda harinud rahva, siinse looduse ja nüansirikka keele vastu.

(veel …)

Teisipäev, oktoober 21st, 2014

Kes selle supi siin organiseeris?

Tuleb tuttav “sabotaaz” ette? Mulle tuleb. Kuulan autoga sõites sageli David Vseviovi ülipõnevat saadet “Müstiline Venemaa” ja midagi pole parata, minu jaoks pole paljud toonased Stalini ja partei juhtimisvõtted kusagile kadunud. Hiljuti sattusin üle kuulama saateid kolmekümnendate alguses toimunud sundkollektiviseerimisest. Nagu Tamm ja Kukumeri filmis, nägi tollane plaanimajandus ette igal aastal üha varasemat külvamist. Eks seda tehtigi või prooviti teha kuni piir vastu tuli. Ühel hetkel said kõik kukumered aru, et nii ei saa aga siis oli juba hilja. Muidugi ei olnud see kõik nii lihtne aga siiski.

“Ideaalmaastik” ei parodeeri mitte ainult noore nõukogude Eesti esimesi aastaid, vaid ka küpset, kapitalistlikku ühiskonda, kus needsamad “motivaatorid” endiselt kuid oluliselt paremini varjatuna toimivad. Jaekaubanduses näiteks nimetatakse sellist varast ja varasemast rohkem külvamist “võimaluste ärakasutamiseks” või “orgaaniliseks kasvuks”. Ja kui siis nii ei lähe, pole põhjus kunagi objektiivne vaid ikka seotud “sabotaaziga”, mida viivad läbi konkreetsed inimesed, reeglina ikka need “traktoristid”, kes käsu peale märjale põllule minnes kinni jäävad, mitte aga “Tamm ja Kukemeri”.

Teisipäev, september 2nd, 2014

Vardja tee kasutajate “karastusjoogieelistusi”

Vardja tee kasutajate "karastusjoogieelistusi" ©Nahkanuia

Sügisel, kuivanud rohuga, on metsaalune nagu peo peal. Ühel jalutuskäigul Vardjale korjasime Maarjaga tee äärest välja hulga taarat, mille ma täna ära tõin. Lugeja ees on valik Vardja tee kasutajate “karastusjoogieelistusi”. Kuidagi üheülbane. Ja et taara metsa alla poetajate südametunnistus neile endale vastu räägib, tõestab seegi, et pea kõik pudelid ja purgid olid visatud kaugemale, nii öelda silma alt ära. See ei ole esimene kord mul Vardja teelt taarat koju tassida aga ma loodan, et viimane.

Pühapäev, november 17th, 2013