Archive for the ‘Lootusetult eksinud’ Category

Teel Tapale, Loode tänavale – õnnelik lõpp

Vardja tee 25.12.2016 ©Nahkanuia

… jätkub.

10:02 istusin oma maja ees Neili autosse. Vardjale jõudes aga ootas meid ees üllatus. Auto oli oma koha peal, juhti mitte. Kusjuures masinal võti ees, telefon istme peal laadimas ja uksed lahti. Igaks juhuks vaatasime jõe äärde, otsisime jälgi aga tulime sealt sama targalt tagasi. Olin veendunud, et juht ei lahkunud auto juurest ka mitte Vardja teed mööda, sest siis oleks ta pidanud mööduma Hinckusest ja see oleks omakorda tähendanud põrgulärmi.

(veel …)

Esmaspäev, detsember 26th, 2016

Teel Tapale, Loode tänavale

Vardja 23.12.2016 ©Nahkanuia

Nahkanuia ajaveebis on üks unustatud nurgake, rubriik “Lootusetult eksinud“, kuhu postitusi lisandub juba teemast tulenevalt haruharva. Ja parem on, sest olen selles rubriigis kirjeldanud inimesi, kes satuvad oma planeeritud sihtkoha asemel hoopis Nahkanuiale. Kui siiani olen suutnud inimlikust aspektist vaadates mõista, miks ollakse Nahkanuial aga mitte Vaimastveres või Merjal või kõrvalkülas Rõhul, siis täna, puhkepäeval ja pühade hommikul, võib olla tulenevalt varasest kellaajast, jäi mul arusaamisest vajaka. Ja jäi ka teistel, keda ma olin sunnitud seoses selle vahejuhtumiga tülitama.

(veel …)

Pühapäev, detsember 25th, 2016

“Kus elab punase peaga Kleer?”

Ma pole ammu postitanud rubriigist “Lootusetul eksinud“, mis sai tehtud nende kordade kirjeldamiseks, kus Nahkanuiale satuvad inimesed, kes ei peaks üldse siin olema. Elustan rubriigi korraks …

Esimene kirjeldatav juhtum ja kohtumine toimus paar nädalat tagasi ning oli väga põgus. Rõhu poolt lähenes auto ja ma jalutasin sellele väravasse vastu. Erinevalt väga paljudest teistest juht ootas mu ära, mitte ei pööranud autot ringi ega põgenenud. Autos istus kaks naisterahvast, noorem rooli taga ja vanem kõrval. Sooviti minna Udevale aga küllap vedas vanaproua mälu alt, et meile satuti. Juhatasin õige teeotsa kätte ja läinud nad olidki.

Teine vahejuhtum leidis aset eile. Rõhu poolt tuli suurel kiirusel sõiduauto ja tuiskas hoogu vähendamata hoovist läbi. Korraks mõtlesin, et tegemist on heinamaal tööd tegevate traktorite “abimeeskonnaga” aga selleks oli sõidukiirus liiga suur ning juht tundmatu. Lisaks veel ka naine. :) Istusin ATV selga, mis eelmisel päeval toimunud koera kuudi kolimisest kenasti stardivalmis oli, ja sõitsin ootamatule külalisele järele. Õigemini vastu, sest Kördi ees sai juht aru, et ta on “lootusetult eksinud” ja pööras parajasti masinat ringi. Kui ta akna alla keris, sain teada, et otsitakse “punase peaga Kleeri”! Natuke ajas naerma ja samas tegi pisut pahaseks ka. Inimesed ikka eksivad aga sõita kahe keelava märgi alt läbi neid märkamata ning ilmselgel õuealal hoogu vähendamata, ei tohiks olla normaalsus. Punase peaga Kleeri teeotsa aga juhatasin kätte, linnulennult vaadates on tegemist Nahkanuia ajaloo kõige väiksema eksimisega.

Sel aastal oleme Nahkanuial näinud palju selliseid “külalisi”, kes värava taha jõudes masina ümber pööravad ja minema kihutavad. Jalutan alati saabuvatele autodele vastu ja pean tegelikult ebaviisakaks kui niimoodi ummisjalu põgenetakse. Ega siis alati ei minda ära ajama. Ja tasub alati mõelda ka sellele, et niimoodi selgitamata minema sõites jääb tulijast paratamatult kahtlane mulje.

Kolmapäev, august 5th, 2015

Kesköine külaline

9 paiku käisin Hinckusele süüa viimas ja kuulsin küla poolt hääli. Need vaidlust või tüli meenutavad helid tulid kaugelt, kõhutunde järgi kirdest ning katkesid kohe. Tagantjärele mõeldes võis neil häältel olla järgnevaga mingi seos.

Umbes pool üks südaöösel, kui olime lapsed magama kolinud ja ise Manniga teleka ees tikusime, hakkas koer haukuma. Ma ei ole koerakõne ekspert aga seekord kõlas sellest läbi enesekindlus – võõras olend on maja ligidal. Viskasin fliisi peale, võtsin lambi ja astusin õue. Esimene lambiring ei näidanud midagi aga kui koera juurde jõudsin, et teda jälgides olukorda paremini mõista, kuulsin teed mööda lähenevaid samme. Ja kohe astus lauda ees põleva LED valgusti valgusesse sammuja ise.

Läksin külalisele vastu ja ei olnud väga üllatunud kui nägin, et tegemist on endal aru ära joonud noore mehega. Seisin risti tee peale ja peatasin otse laante põue marssiva tulija. Küsimuse peale kuhu ta teel on, sain arusaamatu pobina ja seda korduvalt. Samuti ei saanud ma selget vastust sellele, kust reisumehe seiklus Rõhu-Nahkanuia piirkonnas alguse sai. Sellegipoolest suutsin ta sundida tagasi Ervita poole pöörduma, sõbraliku soovitusega püsida teel.

(veel …)

Laupäev, november 15th, 2014

Väikebussiga reservaati!?

Mul on siin ajaveebis kategooria “Lootusetult eksinud“, mille alla olen paigutanud blogipostitused inimestest, kes on siiakanti sattunud sobimatu sõiduvaheni ning sooviga jõuda läbi Nahkanuia, laiemalt Endla soostiku, kuhugi, kuhu siit ei ole võimalik saada. Tasapisi saab kategooria täiendust, viimane sissekanne oli 8. aprillil 2012 ja järgmine saab tänase kuupäeva.

Nimelt sain õhtul 5 paiku kõne tundmatult numbrilt, mille omanik oli hädas turbasesse pinnasesse kinnijäänud väikebussiga ning küsis abi. Minu numbri oli tema saanud ühelt oma tuttavalt, kes siis omakorda soovitas helistada mulle. Olin küll üllatunud aga miks mitte omada siinkandis inimese mainet, kellele tasub hädas olles helistada. Ja tegelikult ma ju aitan või vähemalt teen oma parima. Seekord aga ei jõudnud ma midagi ette võtta, sest sain juba teate, et helistaja sõbrad olid jõudnud tagasi viimasesse asustatud punkti, millest nad läbi sõitsid, ja saanud seal kokkuleppele ühe “russi” omanikuga, kes neid välja tõmbama tuli.

Aga kus nad siis kinni olid? See on põnev. Ma ei saanudki aru KUHU täpselt nad välja jõuda tahtsid aga kinni jäid nad Linnusaare reservaati viiva noolsirge tupiktee peal. Salvestasin Google Maps rakenduses kaardi, millel on see pikk sirge (keskel, põhi-lõuna suunaga) hästi näha. Tean seda kohta üpriski hästi, sest selle sirge alguses asub minu poolt külastatud ja pildistatud Mardimäe talu. Ühel tehtud fotodest on näha ka nimetatud sirge.

Reede, november 15th, 2013

Lootusetult eksinud

Kunagi ammu tegin ma siia ajaveebi rubriigi “Lootusetult eksinud“. Rubriigi mõte oli kajastada kõiki neid kordi, kus Nahkanuia kaudu soovitakse jõuda kuskile kuhu siit pole kunagi saanud. Näiteks Merjale või siis Endlasse. Siiani ongi selliseid teadaolevaid olukordi olnud kaks ja eile lisandus veel kolmas.

Värava taha sõitis noortest pungil Opel ning võis aru saada, et lõbus seltskond on ilmselgelt eksinud. Minna taheti Tapikule aga avaldati kahtlust, et õigest teeotsast ‘on mööda sõidetud’. Andsin teesuuna kätte ja sellega see lugu minu jaoks lõppes.

Vahepeal on  juhuslikke sõitjaid siinkandis jäänud vähemaks, mis on iseenesest hea, sest sageli kaasneb juhusliku tulekuga ka suur kiirus, tähelepanematus ja sageli ka varaline kahju. Sellest on möödas peaaegu täpselt aasta kui varahommikusel autosõidul lubadeta noormees sõitis hooga läbi väravaketi. Igal juhul võimaldas eilne Tapikule suunduv seltskond taaselustada ühe vähekasutatud kategooria.

Pühapäev, aprill 8th, 2012

Kõige turvalisem koht maamunal

Nagu lubatud, tuleb siit lugu hommikusest vahejuhtumist Nahkanuial, millesse tuli lõpuks kaasata ka politsei.

Hommik, istume Maarja ja vastärganud Matilde Meelimariga köögis ja naudime hommikusööki kui Maarja märkab Rõhu poolt suurel kiirusel lähenevat Fordi. Kangestume mõlemad hirmust, kas sõidab ketist läbi või mitte, mis, kui hästi järele mõelda, polegi nii lihtne. Tee on kruusane, suhteliselt auklik, taamal elumaja, värav on selgesti näha ja kui mitte arvestada seekord värava taga parklas seisvat musta kalamehe autot, ka siltidega tähistatud. Kõik see kokku võiks manitseda tulijat ettevaatlikkusele. Aga ei, ketist sõidetakse täisvaardil läbi.

(veel …)

Esmaspäev, mai 16th, 2011

Lootusetult eksinud

Selle postitusega lõin hetk tagasi oma ajaveebi rubriigi “Lootusetult eksinud” ning lisasin selle uue rubriigi alla ühe varasema postituse 2008 aasta oktoobrikuust. Nimelt satub siia Nahkanuiale aeg-ajalt aga sellegipoolest üllatava järjekindlusega inimesi, kelle sooviks on jõuda või olla hoopis kusagil mujal.

Eile õhtul näiteks tuiskas meie hoovi küllaltki suurel kiirusel BMW. Madal auto, suhteliselt suur kiirus, keelumärgi eiramine tekitasid minus loomulikult huvi ja ma läksin välja, et jõuda selgusele sõitja isikus ja eesmärgis.

Selgus, et autol ja selle (nais)juhil oli soov jõuda Merjale! Õnneks jätkus roolisolijal nii palju sisemist vaistu, et minu majast mitte edasi sõita ja tulla masinast välja aru pärima oma asukoha kohta. :) Sest kui ta oleks samal kiirusel jätkanud, hinnanguliselt 40-50 km/h. poleks ta Kördist edasi terve autoga sõitnud või lausa kraavis lõpetanud.

(veel …)

Pühapäev, jaanuar 11th, 2009