Archive for the ‘Mõtisklused’ Category

Hull sügis

2017 aasta oli minu jaoks väga keeruline. Sellesse mahtus palju ebameeldivat kuid usutavasti veelgi rohkem meeldivat. Kui ebameeldivale võib taha kirjutada rahanumbri, saab meeldivat saab mõõta läbi saadud kogemuste, eneseteostuse ning tekkinud vaimsete ja füüsiliste harjumuste.

(veel …)

Laupäev, jaanuar 6th, 2018

Imestan isegi …

28.08.2015 @Nahkanuia

Imestan isegi, et ma pole pikalt midagi postitanud. Imestan kuid aiman põhjust, nähes kuidas mõtted tulevad, mind sisemiselt üles kütavad kuid siis kiirelt kaovad. Ei kao niisama lihtsalt vaid ununevad pärast seda kui olen neile käega löönud. Sest mis mõte sellel kõigel on? Oma viimaselt tööandjalt sain väärtusliku õppetunni – inimesest, tema omadustest ja saavutatust ei sõltu midagi. Loeb ainult ego, omaniku ego ning sellest tulenevad objektiivsed mõõdikud. Hästi võib samaaegselt tähendada halvasti ja vastupidi.  See on valus teadmine, eriti kui sellele sekundeerib kolleegide “kindel” toetus, millele omakorda järgneb kiire vaikus ja unustamine. Pole siis imestada, et usk headuse (ja kirjasõna) kõikeparandavasse jõusse kipub kaduma. Ma ikka loodan, et ajutiselt.

Olen vaatamata kõigele harjunud enesele võetud kohutuste eest vastutama ning teadmine, et ühel hetkel ei pruugi see olla võimalik, teeb mind närviliseks. Eks ma saan hakkama, seda eriti oma pere toetust arvestades aga “miks” ei kao kuhugi. Miks?

Ajaviiteks hävitan mutte (aitan naabrimeest ja nõustan tuttavaid) ja püüan toimetades inimeseks jääda. Iseenese ja maailma eest põgeneda siiski ei õnnestu. Aega asjade üle järele mõelda on liiga palju ja maailmaga on nii, et see tuletab ennast ise meelde.

Neljapäev, september 3rd, 2015

1944

Käisime vaatamas ja mõtlesin oma muljeid jagada, seda enam et taaskord tundun ujuvat vastuvoolu.

Kõigepealt pean tunnistama, et vaatamata kõrgetele ootustele ja lugupidamisele Nüganeni kui rezisööri vastu, ma iseendas mingeid ülevoolavaid emotsioone ei täheldanud. Kui, siis pigem filmi alguses aga kindlasti mitte enam selles osas, kus teatepulk oli antud laskurkorpuse meeste kätte.

Kõige raskem oligi mul mõista filmis enesestmõistetavalt ja sujuvalt toimunud üleminekut Saksa poolel sõdinud eestlastelt oma murede ja rõõmudega, Nõukogude poolel sõdinud eestlastele, kes väidetavalt tundsid samamoodi. Film rääkis meestest, kes tegid oma elus sundvalikuid või tehti need nende eest, samas võis (filmi järgi) ühes armees keelduda ülemjuhatajale au andmisest, teises aga lasti poisikesi tapmast keeldunud sõjaväelane maha.

(veel …)

Kolmapäev, veebruar 25th, 2015

Riigikontroll omavalitsusreformist

Riigikontrolli hinnangul tuleb kiiremas korras viia läbi omavalitsusreform. Omavalitsuse mõistlikuks toimimiseks peaks seal elama vähemalt 5000 inimest.” Artikkel Postimehes, allolev tabel (Omavalitsuste võimekus Foto: graafika: Alari Paluots) samuti.

Kohaliku omavalitsuse võimekuse indeks 2010-2013

Tahaks ka midagi arvata aga ei oska vist. Selles, et kusagil arutatakse seda kuidas kümned ja sajad Eesti pered peavad elama ning hakkama saama, pole ju iseenesest midagi valet. Eriti kui seda teevad mehed ja naised, kes “teavad” kuidas “peavad käima”.

(veel …)

Teisipäev, november 4th, 2014

Kivisildnik laulupeost

Nahkanuial elades, olles ja toimetades olen tihtipeale mõtisklenud ja sageli ka kirjutanud sellest kuidas Eesti kultuur ning selle traditsioonid näevad välja siit kolkast vaadatuna. Ühes oma varasemas postituses kirjutasin nii, vastates küsimusele, mida me saame teha maaelu ja sellest tulenevate traditsioonide kaitseks:

Tupikseisus kuhu me oleme ennast rahvana mänginud, on üks parimaid võimalusi jäädvustada kunagise maaelu rikkalike tahkude säilmeid ning teha nägu nagu fotodel, raamatutes, helifailides ja filmilindil aga ka laulupidudel ja muudel kultuurisündmustel esitatav on päris elu ise. Aga ei ole ju. Ei ole võimalik, et surnud pikslid kannavad edasi puu elujõudu, nad saavad seda ainult meenutada.

Jälgides XI noorte laulu- ja tantsupidu, olen 2011 aastal teinud veel ühe postituse, milles avaldan oma seisukoha selle rahvusliku võtmesündmuse kui kultuuri edasikandva jõu kohta. Muu hulgas kirjutan:

Seda pidu on kõikjal meedias kiidetud taevani ja tuleb tunnistada, et olin ka ise teatud esitusi kuulates pisarateni liigutatud. Kahjuks paari südamliku ja sügava sisuga laulu ning korraldusliku poole laitmatu vormistuse tunnustamisega minu vaimustus ka piirdub. Ma ei suuda ka parima tahtmise juures näha meie laulu- ja tantsupidudes kultuuri edasikandvat või taastavat jõudu.

Tantsupeo asemel käisin möödunud laupäeva hommikul vanavara laadal Seidlas, kohas, kus suurte rahade eest parseldatakse maha selle kultuuri viimased materjaalsed säilmed, millest samal ajal Tallinnas lauldi- ja tantsiti. Vaatasin neid ahneid kaupmehi ja kohati lambakarjana näivaid ostjaid ning tajusin esmakordselt, et ma ei taha … ei taha olla osaline selles räpases ja omakasuahnes mängus, mille jätkumisse nii mina kui ka kõik teised laadale tulijad tahtmatult oma osa annavad. Olin märkamatult jõudnud selgusele, et ma ei suuda kunagi osta piisavalt vanu asju, näitamaks üles tänulikkust selle maa ja seda harinud rahva, siinse looduse ja nüansirikka keele vastu.

(veel …)

Teisipäev, oktoober 21st, 2014

Kes selle supi siin organiseeris?

Tuleb tuttav “sabotaaz” ette? Mulle tuleb. Kuulan autoga sõites sageli David Vseviovi ülipõnevat saadet “Müstiline Venemaa” ja midagi pole parata, minu jaoks pole paljud toonased Stalini ja partei juhtimisvõtted kusagile kadunud. Hiljuti sattusin üle kuulama saateid kolmekümnendate alguses toimunud sundkollektiviseerimisest. Nagu Tamm ja Kukumeri filmis, nägi tollane plaanimajandus ette igal aastal üha varasemat külvamist. Eks seda tehtigi või prooviti teha kuni piir vastu tuli. Ühel hetkel said kõik kukumered aru, et nii ei saa aga siis oli juba hilja. Muidugi ei olnud see kõik nii lihtne aga siiski.

“Ideaalmaastik” ei parodeeri mitte ainult noore nõukogude Eesti esimesi aastaid, vaid ka küpset, kapitalistlikku ühiskonda, kus needsamad “motivaatorid” endiselt kuid oluliselt paremini varjatuna toimivad. Jaekaubanduses näiteks nimetatakse sellist varast ja varasemast rohkem külvamist “võimaluste ärakasutamiseks” või “orgaaniliseks kasvuks”. Ja kui siis nii ei lähe, pole põhjus kunagi objektiivne vaid ikka seotud “sabotaaziga”, mida viivad läbi konkreetsed inimesed, reeglina ikka need “traktoristid”, kes käsu peale märjale põllule minnes kinni jäävad, mitte aga “Tamm ja Kukemeri”.

Teisipäev, september 2nd, 2014

Olgu see õpetuseks

Meie laut on peaaegu valmis. Jäänud on veel viimistleda uksed, paigaldada kilp ja vedada hoonesse toodud kaablist laiali elekter. Isegi lambid on olemas. Arusaadavalt on hoone ehitus olnud kulukas ning mis parata, lisaks enda teenitule, kasutan ka võõrast raha. Postituse ajendiks on minu “kodupanga” suhtumine, mis kitsalt võttes tekitab nõutust ega ilmuta kohati mingit (äri)loogikat.

Päris ehituse algusetapis võtsime pangast väikelaenu. Selle suurus vastas minu algsele ettekujutusele hoone ehituseelarvest, millest oli maha arvestatud omaosalus. Samast pangast on meil võetud ka kodulaen. Mõte oli hoone valmis teha ning seejärel liita kodulaenu paketti, vahetades kallis ja lühiajaline väikelaen välja pikemaajalise kodulaenu vastu. Kahjuks nii need asjad ei käi.

Kõigepealt tegi pank meile selgeks, et me võime siia peldikusse nii palju raha taguda kui tahame, kinnistu väärtus sellest ei kasva. Iseenesest pole selles ju midagi imelikku, ainult et arusaamatuks jäävad printsiibid, millel selline suhtumine tugineb. Sisulisi küsimusi pole meile esitatud ühtki, rääkimata objekti füüsilisest üle vaatamisest. Me ei jätnud jonni ja kutsusime kohale hindaja. Kinnistu väärtus kasvas hindamise tulemusel 32% selle 2012 aasta väärtusest, samas kui  valmiva hoone ehitusväärtusest moodustas kasv 78%. Kui see ka oleks midagi mõjutanud, leidis komisjon täiendava takistuse – olemasolevad kohustused.

(veel …)

Esmaspäev, september 1st, 2014

Kas võim moonutab ajataju?

Teemat vahendas napis sõnastuses E24. Viidatakse uuringule, mis “väidab, et võimukad inimesed tunnevad, et neil on aega üle sellepärast, et neil on tugev kontroll paljude oma elu eri aspektide üle. See kontrollitunne kandub üle ka ajatajusse. Sama kinnitas ka 2010. aasta uuring, mille järgi alahindavad võimukad inimesed sageli seda, kui vähe aega neil on ülesande täitmiseks.” Isiklikult ja kogemustele tuginedes kaldun seisukohta toetama kuid eriti meeldis üks artikli alla jäetud kommentaaridest kuigi pean viimast lauset pärast sidekriipsu üleliigseks (või ei saa sellest aru). Salvestan selle endale tulevikuks siinsamas Nahkanuia ajaveebis.

Mõisahärra kurtnud ühele kohalikule popsile, et päevad on liiga lühikesed. Kui päevad oleks pikemad, jõuaks teotöölised ju palju rohkem tööd ära teha. Pops tõmbas rahulikult mahvi piipu ja lubas ehitada masina, mis päeva pikemaks venitab.

Pops võttis suure ja raske veskikivi, pani sellele vända külge ja seadis ta nii, et seda oli võimalik vändast ringi ajada. Seejärel selgitas ta mõisahärrale, et kui see isiklikult seda agregaati varahommikust hilisõhtuni ringi ajab, siis venibki päev pikemaks.

Mõisahärral oli asjaliku masina üle ääretult hea meel. Järgmisel päeval oli ta juba kuke laulu ajal positsioonil ja hakkas päeva venitama. Väntas ja väntas, raske oli ja võhm hakkas otsa saama. Mõtles, et on nii kaua juba väntand, et aeg oleks lõunapausi teha. Vaatas uuri pealt aega – polnud veel tundi aegagi väntand. Väntas siis hädavaevu varalõunani ära, läks tuppa ja oli endaga ülimalt rahul – talupojad jõudsid selle nädalaga kindlasti palju tööd ära teha!”

Esmaspäev, juuli 28th, 2014