Nahkanuia ajaveeb
Elust ja olust Nahkanuia külas, Koeru vallas

Mõtlesin tänavusel Jaanipäeval grillida poeliha asemel kas midagi kohalikku või siis vähemasti kodus kasvatatut. Alustuseks sain kaubale tuttavaga, kelle kaudu “broneerisin” endale pool mahesiga kusagil meist lõuna pool Eestis. Vähem polnud võimalik ja rohkem vajalik. Sain aru, et siga läheb manalateed Jaanipäevaks ning jäin ootama telefonikõnet. Kuna telefonikõnet ei tulnud, vaatasin vahepeal ringi alternatiivi järele.

Hea alternatiiv on meil siinsamas Koeru kihelkonnas olemas. Tudrelt saab osta lambaliha ja kuna ma Agu tunnen, helistasin talle. Seekord oli mulle oluline, et liha oleks ka kondi küljest lahti lõigatud. Võib olla polegi see töö nii keeruline aga mingeid teadmisi lamba anatoomiast ja oskusi see siiski ju eeldab. Lihtsalt noaga “peale lennata” ei tundunud ratsionaalne. Tegelikult oleksin ma ostnud juba valmislõigatud ja ideaalis ka marinaadi torgatud valmistoodet a’la lambasashlõkk turde (või agu) moodi aga mida pole, seda pole. Viimast on ehk liiast loota aga tükkideks lõikamist kindlasti mitte. Kaubale me vaatamata mõlemapoolsete püüdlustele siiski ei saanud. Lamba oleks saanud aga mitte soovitud kujul.

(veel…)

Timberland korraldas täna oma külalistele maakera pea kõigilt kontinentidelt ühise õhtusöögi, mis ühtlasi paneb ka punkti üritusele, mis mindki kokku nädala kodunt eemal hoiab. Istusin ühes lauas oma hea sõbraga Ungarist, kellega tuli jutuks alles hiljuti Balkani poolsaart laastanud kodusõda. Mulle avaldas kummaliselt kainestavat mõju tema nõuanne oma pojale, kes peaks olema, kui ma õigesti mäletan, pisut üle kümne aasta vana. Elades värske mälestusega möödunud sõjaperioodist ning kartusega uue samasuguse peatsest puhkemisest, soovitas ta oma pojale mistahes sõjalise konflikti puhkemisel lihtsalt põgeneda. Nii kaugele kui jalad võtavad, nii kiiresti kui võimalik, jättes vajadusel maha kõik materiaalsed väärtused, isegi oma pere kui see peaks vajalik olema. Elu on enam väärt! Minu sõber teab, mis juhtus nendega kes seda ei teinud. Suur osa neist kaotas lisaks oma varandusele ka oma elu …

Ma mõtlen tema sõnadele. Need teevad mind murelikuks. Need panevad mind mõtlema. Need ei meeldi mulle aga ma pean tunnistama, et valet ma neist ei leia. Kahju, et selles maailmas kus me elame, on selline nõuanne üks parimaid, mida üks isa saab oma pojale anda. See on sama traagiline kui see, kuivõrd inimene heaoluühiskonnas elades unustab potentsiaalsed ohud ning saab mõningatel juhtudel märkamatult isegi osaks nende põhjustest.

Tänane päev läks aia taha. Tööd sai tehtud küll aga endaga ma rahule ei jäänud. Ma räägin liiga palju, võtan ette liiga palju ning avastan siis ühel päeval kuidas ma olen ennast nii öelda lõhki lubanud. Valdavalt küll iseendale aga ka need lubadused tahavad ju täitmist. Ja kui siis ilm ka veel alt veab ja vähese kodutöödele pühendatud aja ära rikub, läheb meeleolu ikka väga kehvaks.

Ma olen pisut vististi ka kirjutanud sellest kui vähe osatakse tänapäeval eristada olulist ebaolulisest. Emotsioon maksab, ükskõik kui läbimõeldud sõnumi esitad. Luban endale viimasel ajal üle päeva vähem rääkida aga murran seda lubadust iga kord lootuses, et nüüd saab minu vestluspartner minust aru. Aga ei saa. Küsisin Maarjalt täna ühe oma konkreetse seisukoha avaldamise osas nõu. Et kas peaksin muretsema, et selle avaldasin või mitte. Ta soovitas rahulikult võtta ning ütles, et ma pole midagi valesti teinud. Loodame, et siis nii ka on!

Sunnin ennast seda postitust kirjutama. Aeg on küll hiline ja pea paks päeva (töistest) mõtetest aga ma tean, et kui ma seda ei tee, kaotan ma ajapikku midagi mulle väga olulist.

Ma ei pea ajaveebi pidamist oma elu mõtteks. Aga koos vanadpildid.net ja koerufoorum.net projektiga on sellel oluline osa minu olemises see, kes ma olen. Esiteks ei ole tegemist kergelt saavutatud eesmärkidega. Need kõik on nõudnud oma osa minu ajast ja on seega muutunud osaks minu elust. Samas ei ole see toimunud minu tahte vastaselt. Enese väljendamine nende projektide kaudu on aidanud mul paremini mõista ennast ja loodetavasti teistel ka mind. Jättes need projektid, kaotaksid ma suure osa oma tänasest, raskelt saavutatud kuid küllaltki tõetruust identiteedist.

(veel…)

koerufoorum.net on viimastel päevadel olnud tuliste vaidluste tallermaaks. Peamiselt keerlevad arutelud, mis kohati kipuvad minema ka isiklikuks, kohaliku lasteaia ümber. Ka minuni kui foorumi administraatorini on jõudnud sõnumid sellest, et tõstatatud teemad ning nende käsitlemine tekitavad pingeid lasteaia töötajates, kes ei saa enam rahulikult oma igapäevatööle keskenduda. Vestlesin neil teemadel ka lasteaia juhatajaga ning arvan end mõistvat nii tema kui tema töötajate muret. Kuid asjal on ka teine pool!

Aeg ajalt nimetatakse foorumis esitatud seisukohti ja arvamusavaldusi “vingumiseks” ning pori loopimiseks. Kindlasti on nii üht kui teist kuid selle kõige kõrval võib leida ka parajal määral kiitust ning sisukaid ettepanekuid. Lõppeks sõltub kõik vaataja silmadest ning soovist teemade olemust mõista.

(veel…)

Täna on Eesti Vabariigi 92. aastapäev! Raadioeeter on täis isamaalisi laule ja telerist võib näha kõike seda, mida aastate jooksul on Eestimaa kohta mõeldud ja öeldud. Mõtlesin, et kirjutan ise ka paar rida sellest, milliseid mõtteid aasta suursündmus minu meelde toob. (Loetu taustal soovitan kuulata lugu “Las jääda ükski mets” – pane see enne järgmise lõigu juurde minemist mängima!)

Eestlased on elanud Läänemere kallastel ligikaudu 11 000 aastat. Selle aja jooksul on välja kujunenud nende keel, kombed, kultuur. Kõike seda ei ole meis vorminud mitte omariiklus vaid keskkond. Metsad, millest on tulnud välja raiuda põllud ja talukohad, rabad, millest läbi ehitada teed, karmid ilmastikuolud, millega võideldes muutuda sellisteks nagu me oleme – pisut kinniseks aga samas – heas mõttes – jonnakaks ja kangekaelseks rahvaks. Ka oma riik sai tekkida ainult seetõttu, et olid inimesed kelle identiteet ja kultuur erines neid ümbritsevate rahvaste omast.

(veel…)

Mati vaatab päris palju telerit ja teinekord teeb see murelikuks. Lapsed peaksid ju mängima, õues jooksma, minupärast kasvõi pahandusi tegema aga mitte istuma toas ja vaatama oma lemmikfilme. Muidugi on selline käitumine seotud sellega mida vanemad lubavad ja mida mitte. Ka sellega, millist eeskuju vanemad ise annavad. Ei ole väga keeruline teler kinni panna või kehtestada selle vaatamiseks kindel ajakava (seda ma Maarjaga aeg ajalt ka teha üritame). Samas ei ole just igaühele teada, et tegemist on protsessiga, millel on omadus käivitudes ennast ise nö. “taastoota”.

Omal ajal Tallinna Ülikoolis perekonnaõetuse loengute raames pidin läbi lugema ühe põneva raamatu, milleks oli Rainer Patzlaffi “Tardunud pilk – televisiooni füsioloogilised mõjud ja lapse areng”. Mulle meeldis see raamat ja selles kirjutatu. Ja kuigi ma ei jälgi selleteemalist teaduskirjandust just regulaarselt, ei usu ma ka, et raamatus kirjutatud mõne aasta jooksul väga palju muutunud on.

Hiljuti õnnestus mul see koolitöö visade otsingute tulemusel oma arvutist üles leida. Kuna eeldatavasti käivad Nahkanuia ajaveebi lugemas laia silmaringiga inimesed, kellest mõned on lapsevanemad, pakub see kirjatükk loodetavalt huvi neilegi. Tegemist on raamatut kokkuvõtva koolitööga – ärge sellest palju oodake! Neile, kes teemaga lähemalt tutvuda tahavad, soovitan ma ikka raamatut ennast. Head lugemist ja kui võimalik, andke tagasisidet, mida teema kohta arvate!

(veel…)

Kui Järva Teataja ajakirjanik avaldas soovi minust artikkel teha, ei osanud ma ette näha artikli avaldamisega internetis kaasnevaid kommentaare. Mitte et mul midagi karta oleks olnud aga õigus anonüümsena kommenteerida toob sageli inimestes välja halvima. Õnneks ei pälvinud kokkuvõte portreeloost sedavõrd tähelepanu ning mind ei maetudki pori alla. Paar kibedat märkust siiski tehti ja nüüd on mul omakorda midagi öelda. Et saaks veelgi selgemaks, kes see Marko siis ikkagi on.

Oma kommentaaris kirjutab “Maakas”:

Uskumatu, et Marko maakaks hakanud. Kooliajal oli kõva “maakate” mõnitaja ja nüüd järsku maa mees missugune. Tere tulemast klubisse. Paneb enda lapsed nüüd kas maa kooli või Paidesse. Ei tea kas maa kool ikka kõlbab. Maakad ju.

(veel…)