Archive for the ‘Enesekriitiliselt’ Category

Mida ma arvan haldusreformist ja Koeru ühinemisest

Olen teadlikult püüdnud hoida isikliku kokkupuute Eestis käimasoleva haldusreformiga minimaalsena. Seda lootuses, et küllap keegi siiski teab, miks see kõik meile vajalik on ja oskab protsessi suunata. Kuna aga olen Koeru valla elanik ja tunnen sügavat huvi piirkonna heakäekäigu vastu, ei saa ma jääda päris erapooletuks ning olen seetõttu osalenud rahvakoosolekutel ning kuulanud seal erinevate osapoolte seisukohti. Osalesime abikaasaga ka rahvaküsitluses, kus sooviti teada inimeste arvamust ühinemise kohta Järva vallaga ning andsime oma “ei” hääle.

Kui ma kuulasin eile rahvakoosolekul istudes erinevate osapoolte seisukohti, tuli mulle meelde üks ammune hetk pikalt jalgsimatkalt. Lõunapausi pidades nägime kaaslastega meie poole lendavat kotkast, kes nägi välja nagu vares, lendas nagu vares, häälitses nagu vares ja lõpuks, meie suureks pettumuseks, osutuski vareseks.

Haldusreform paistab mulle samamoodi. On suur hulk inimesi, kes kangesti tahavad näha toimuvates muutustes “kotkast” ning eiravad märke, mis selgelt ütlevad, et tegemist on hoopis “varesega”.

(veel …)

Reede, veebruar 17th, 2017

vanadpildid.net – ootan konstruktiivset kriitikat!

Sain hommikul e-kirja, mis esmapilgul mõjus ehmatavalt, teisel vaatamisel inspireerivalt ning alles kolmandal nii nagu oleks pidanud. Kohe selgitan.

Olen sageli nimetanud vanadpildid.net keskkonda üheks paremaks olemasolevaist vanade fotode vaatamiseks ja kommenteerimiseks mõeldud keskkondadest nagu näiteks eilegi, kui kasutasin postituses väljendeid “mugav” ja “kasutajasõbralik”. Samas olen vältinud selle tituleerimist parimaks, ja seda juba seetõttu, et inimesed on erinevad nagu nende väärtushinnangud. Tundub siiski, et ka minu küllaltki mõõdukas enesereklaam tekitab küsimusi, mida tõestavad lõigud mainitud e-kirjast.

Olles esimesest ehmatusest üle saanud ja kirja läbi lugenud, leidsin ma selle olevat küllaltki konstruktiivse ning õigeaegse. Elu liigub edasi ja sellised äratused mõjuvad kainestavalt, et mitte loorberitele puhkama jääda. Soovides kasvada, või isegi ainult ellu jääda, peab ajaga sammu käima. Samas on elu õpetanud, et sellest ette rutata pole kah tarvis, sest väga sageli hindavad arendajad kasutajate võimalusi lihtsalt üle. Eks tõde on kusagil vahepeal ning ma oleksin tänulik, kui need, kes selle postituse edasise osa läbi viitsivad lugeda, ka omalt poolt kommentaari lisavad. Oleksin tänulik, kui need oleksid samasuguses konstruktiivses vormis nagu allolevgi e-kiri.

(veel …)

Laupäev, veebruar 2nd, 2013

Üks on kindel, lukku ma seda ei pane

Huvitav, väga väikese vahega ilmusid kahes ajaveebis, mida poole silmaga jälgin, postitused blogidest, mis on kas lukku pandud või ennast sulgemas. Huvitav on see ka seetõttu, et ka mina olen viimasel ajal palju mõelnud kas Nahkanuia ajaveebi lukku panemisele või lausa blogimise lõpetamisele. Põhjuseid on erinevaid.

Nagu Kolkaküla patrioodi jaoks, mõjub ka mulle kirjutamine kainestavalt ja rahustavalt. Kuid sarnaselt temaga olen liiga tihti lõhkise küna ees, kus tahaks aga ei saa mingit teemat käsitleda. Nii võib see olla soovi tõttu säilitada olemasolevaid ja vajalikke suhteid (loe: vältida tõe väljaütlemist teise poole solvumist kartes) aga eelkõige seetõttu, milliseid pingeid võib tuua endaga võimalik vastukaja. Ma tulen pingeolukordades suhteliselt hästi toime aga ma ei taha ise neid esile kutsuda. Samas kui seetõttu jääb mõni oluline väljaütlemist vajav külaelu tahk kirja panemata, pole see minu arvates aus ning muudab kogu blogimise mõttetuks.

(veel …)

Neljapäev, oktoober 25th, 2012

Õiendus

Jõudsin just Tallinnast koju ja tahan kohe ühe asja ära õiendada. Purdi ja Peetri vahelisel lõigul ületasin lõiguti maksimaalset lubatud piirkiirust kuni 30 kilomeetrit tunnis ning “jäin vahele naabrile kõrvalkülast”. Sain kohe telefonikõne, millest jäid valusalt kõlama poolnaljaga öeldud sõnad “moraalijünger” ja “kahepalgeline”. Olgu siis nii aga üht ma võin küll öelda, oma vigu ma tunnistada ei karda. See võib olla ebameeldiv aga mis tehtud, see tehtud. Nagu praegu.

Samas on mul (siiralt kusjuures) hea meel, et selline telefonikõne tuli. See distsiplineerib ning tuletab meelde, et oma tegudega me vastutame ning vastutus ei pruugi piirduda esiklaasi vastu lömastunud putukatega. Seega andke ikka teada kui näete mind tegemas midagi, mis kuidagi ei käi kokku Eesti riigi seadustega, viisakusreeglite, muidu heade kommete või siis ettekujutusega minust. Luban, et  kuulan ja võtan öeldut arvesse.

PS! Selle õiendusega võtsin naabilt ära võimaluse selle luukerega mind tulevikus santažeerida nagu ta (samuti poolnaljaga) lubas!

Kolmapäev, oktoober 17th, 2012

Otsus järgi sõita

Mäletate kui hiljuti sõitis uljaspea Nahkanuial läbi teed sulgeva keti ja lõhkus tagurdades ära keti taga seisnud kalamehe auto? Kui ei mäleta, lugege läbi minu postitus “Kõige turvalisem koht maamunal“. Tookord sõitsin ma õnnetuse põhjustanud autole järele, peatasin masina ja kutsusin politsei. Hiljem keegi küsis miks ma seda tegin ja ütles, et peab ikka julgust olema.

Kindlasti ei olnud minu otsus keti ja võõra auto lõhkunud masinale järele sõita tingitud mingisugusest uljusest või soovist ennast tõestada. Need ajad on möödas. Arvan, et paljuski oli tegemist põhimõttelise seisukohaga, et nii ei sõideta liiklusõnnetuse toimumiskohalt minema ega jäeta kahjude katmist kannatanute hooleks. Isegi mitte kohas kus pealtnäha tunnistajad puuduvad. Kõige mahajäetumas ja turvalisemas kohas maamunal. Sest juhtus ju minugagi sarnane lugu aastaid tagasi kui me siin Nahkanuial juba toimetasime aga ühe jalaga veel Paides elasime.

(veel …)

Laupäev, juuni 25th, 2011

Kübaratrikk

Mäletan üht episoodi oma lapsepõlvest Paides Kure tänaval kui pakkusin ühele oma tollasele sõbrale välja võimaluse minna tema vanavanemate aeda salaja õunu tooma. Me ei saanud minna, sest sõbra sõnul olid tema vanavanematel kõik õunad loetud, fakt, mida me tollal isegi mitte mõttes ei vaidlustanud. Umbes samasugusel tasandil on ka hiljem, täiskasvanuna, toimunud minu “kavalad” petuskeemid, võõrast ma ära petta ei suuda aga iseennast teinekord küll.

Täna näiteks kavaldasin ennast nii üle. Ärkasin hommikul vara ja sõitsin linna tööle. Pikk sõit, keskmised teeolud ja ajaliselt rihitud töölesaabumine kulmineerusid teatega kolleegilt, “miks Sa tulid, Sul pole ju täna tööpäev”.

Kübaratrikiks nimetatakse jalgpallis ja jäähokis seda, kui üks mängija lööb ühes mängus 3 või enam väravat. (Allikas: Vikipeedia) Selline iseenda ülekavaldamine on minu arvates väärt enam kui kolme väravat, sest iseennast on palju raskem ära petta – ühesõnaga korralik kübaratrikk (ja pealekauba naljakas).

Kolmapäev, veebruar 2nd, 2011

Hooletus ees, õnnetus taga – teed on libedad!

Olen täheldanud enda puhul teatavat üleolevat suhtumist nende juhtide suhtes, kelle sõiduoskused nad kas kraavi viivad, kinni jätavad või muidu käpardlikena paista lasevad. Ega kõrvaltvaatajana ongi raske aru anda, kuivõrd on kõik need õnnetused seotud rohkem või vähem objektiivsete põhjustega, mõista, et tegemist on lihtsalt asjaolude kokkulangemisega või siis hoopiski juhi enda hooletusega. Aga nalja nabani seniks kuni midagi sarnast juhtub sinu endaga …

Eile sõitsin valesti valitud sõidukiiruse ja valede juhtimisvõtete tõttu teelt välja Ervital, mõisa taga olevas S-kurvis. Õnneks ei olnud kiirus suur ning autot embas hellalt kõrge lumevall, mis takistas ka külgkokkupõrget elektripostiga. Auto rattad rippu olin siiski kümnekonna minuti jooksul ise üks suur naljanumber. Õnneks sattus mööda sõitma suur traktor, kes mu sellest lootusetust ja häbiväärsest olukorrast päästis. Aitäh! Luban oma juhtimisvõtted üle vaadata ja kohandada libeda tee oludega!

(veel …)

Kolmapäev, detsember 22nd, 2010