Nahkanuia ajaveeb
Elust ja olust Nahkanuia külas, Koeru vallas

Tõmbasin Truuperi kaelalt välja suure puugi ja avastasin, et vereimeja külge on imenud teine, väiksem puuk. Oleks põnev teada, kas selline kannibalism on puugimaailmas laialt levinud või on tegemist kas tavalise või siis vääriti tõlgendatud nähtusega.

(veel…)

Mailitsi saabus teade koos fotodega, mille kohaselt on Preedi jõelt püütud elektriga kõrvetada saanud forell. Vastav teade koos linkidega on üleval ka keskkonnas kalale.ee, kust võib lugeda 25. augustil makrelli (interneti nimi) poolt tehtud postitust:

Eila käisin jõel ja trehvasin kala kes arvatavasti tugevat särtsu saanud. Kalal suured verevalumid üle kere. Nahk kõrbenud, krobeline, kuiv. Silmad pungil peas nigu tahaks lõhkeda kohe. Kõht oli ka niuke pingul. Lasin ta tagasi kuid arvatavasti ta kaua enam ei ela.

Postitus linkis ka fotodele, millest kaks olgu siinkohal ära toodud.

(veel…)

Toimetasin terve päeva kividega. Osa neist kogunes maja tagant endise kreegivõsa alt, teine osa oli kenasti varasemate aasta(kümne)te jooksul kallatud Kördit ümbritsevate puude alla. Väga ettenägelik kellestki! Urgitsesin kangiga, tassisin ja kangutasin, et kõik kivid jõuaksid kokku ühte kindlasse kohta, milleks on minu kiviaed. See on juba päris pikk ja ma loodan selle suve jooksul lõpuni laduda.¹

Eilset kährikujahti mainisin oma Twitteri kontol. Kährikud on hakanud jälle pead tõstma ja selle märgiks on kerkivad fekaalihunnikud aida taga lagedal, sel aastal ka Kördil, omaaegse lauda ees saare all. Loomade tagaajamise teeb pimedas lihtsaks asjaolu, et nad neile suunatud valgusallikat karta ei oska. Nii lähenesin ma oma õuna ragistavale ohvril paari meetri peale enne kui see röökides pagema pistis. Kusjuures enne pagemist vaatasime teineteisega hulk aega tõtt.

(veel…)

1. Lõpuni st. piiripostini. [↩]

Eilse äikesetormi kahjud Nahkanuial jäid minimaalseks ning piirdusid mõne pisema murdnud oksaga. Aias oli tuul lennutanud kaht kerget puukasti, lappinud kokku plastmassist aiatooli, lennutanud põõsasse kastruli kaane ja tõstnud eterniiditükid müürijupilt, kuhu need kaitseks olid asetatud.

Tormi algades olime meie Matiga külas Vello Kallandil Metsla külas. Kui taevas seal tormiseks tõmbus helistasin koju Maarjale ja sellest, mis tüdruku kisast üle minuni jõudis sain aru, et me peame hakkama tagasi minema veel enne kui olime ennast jõudnud sisse seada. Kiiruga jõudsin kaasa krabada Metslasse mineku põhjuse, Vello hiljuti ilmunud raamatu Metsla külast.

(veel…)

Vaablased on saabunud Nahkanuiale. Tegemist on hiigelsuurte, ilmselt ürgajast pärit herilastega, kes on mingil moel suutnud vältida väljasuremist ning otsivad endale uut kodu.

Kui Räägu Ants rääkis mulle oma võitlusest nende koletistega, tundus tema jutt küll otsekui teiselt planeedilt. Nüüd kus need väikese linnu mõõtu õelad putukad tiibade põrisedes mööda meie õue ja tubasid kihutavad, pole lugu üldsegi naljakas. Ükspäev näiteks kukkus üks neist ennast lae pealt põrandale poolvigaseks ja komberdas laste kööki tulles tüdruku tooli kõrval. Tänasime juhust, et koll tüdruku tooli ei kukkunud ja sealt talle sirakat ei andnud.

(veel…)

Reede õhtul koju jõudes ja laupäeval ärgates oli esimene asi minna vaatama Vardja tee rekonstrueerimise edenemist. Võtsin Mati ja fotoka kaasa ning koos jäädvustasime olukorra pärast esimest töönädalat.

Tee on kooritud ca 500 meetri ulatuses. Kooritud pinnas on minema veetud ning tee servadele antud vajalik kalle madala kraavi tegemiseks (see saab lõpliku väljanägemise kui tee tasapind on paigas). Olukord oli parem kui kartsin kuigi mõned asjad tegid ka murelikuks. Oli ju vahepeal vihma sadanud ning Nahkanuia voorel on vesi igasuguste pinnasetööde esimene vaenlane.

(veel…)

Hommikul tegin kontrollkäigu aita, et näha kuidas käib käsi meie tuhkrupojal. Jäin ehmatusest kangeks kui nägin loomakest lamamas ja porikärbseid tema peal. Kui ma kaks päeva vaevlesin kahtluse käes, kas vanaloom ikka hoolitseb tema eest, siis nüüd tõstsin kutsika pesast välja tõin tuppa. Õnneks kinnitasid minu teguviisi õigsust ka Nigula loomapargi kontaktid, kelle sõnul oli kärbeste olemasolu pisikese kehal ebaloomulik ja vihje millelegi.

Kuna tuhkrupoja olemasolu sai teatavaks pärast murutraktori käivitamist ja sellega pikemat aega niitmist, kipun seda pidama hetkeks, mil vanaloom oma poja hülgas. Praeguseks olen ühendust võtnud Nigula loomapargiga ja on lootus, et nad organiseerivad kutsika oma hoole alla. Loodame, et see saab toimuma õigel ajal, sest ma ei oska tema eest kuidagi hoolt kanda. Praeguseks olen talle püüdnud anda pisut suhkruvett, mis peaks rahustama ja pisut vajalikke toitaineid andma, aga pole kindel kas see aitab.

Sellest pole kaua möödas kui avastasime naabertalu varemetest sügavas talveunes kähriku. Täna kutsus Maarja mind aita, kus kuuldusid imelikud hääled. Olles ennast varustanud kinnaste ja pealambiga, asusin otsima hääle allikat. Vana gaasipliidi tagant, kivivillalehtede kõrvalt, laudpõrandalt, ümbritsetuna sulgedest ja vististki ka kuivanud sitajunnidest leidsin väikese piiksuva olendi.

(veel…)