Nahkanuia ajaveeb
Elust ja olust Nahkanuia külas, Koeru vallas

Möödunud nädalal õnnestus mul külastada Metsa-Kaerassaare talu perepoega Paul Lättemäe’d. Rääkisime õige mitmetel teemadel aga muu hulgas jutustas Paul mulle paar põnevat seika seoses metsavendadendadega pärastsõjajärgsel ajal selles üksildases Endla nurgas Kaerassaares, kus tema vanemad elasid. Palju selles loos on tõtt, ei oskaks ilmselt Paulgi täie kindlusega öelda, sest tema kuulis seda oma vanemate käest. Aga et need olid segased ajad, mida teinekord põhjustasid segased inimesed, on ilmselge.

Audio clip: Adobe Flash Player (version 9 or above) is required to play this audio clip. Download the latest version here. You also need to have JavaScript enabled in your browser.

Oleme sel suvel ratastega Väinjärve ääres ja Ervital käinud häbiväärselt vähe, ainult mõned korrad. Kas on ilm liiga kuum, tee tolmune ja pikk või lapsed unised – põhjuse leiab alati. Et veel kuuskümmend aastat tagasi ja kindlasti hiljemgi käidi rattaga Tallinnast koju võib olukorras, kus sõiduauto seisab stardivalmilt hoovis, päris ära ununeda. Seekordne lõik Arved Piiroja mälestustest tuletab just selle valdkonna igapäevasust meelde, näidates ilmekalt miks oli just jalgratas omal ajal poiste-tüdrukute üks esimesi suuri oste. Sest mille muuga ikka kui rattaga toimub Paidesse kooli minek ja sealt tagasi tulek? Lisaks pakub Arved mälestuskilde 1939 aasta leerist ja suvistest üritustest Väinjärve külas ja selle ümbruses.

(veel…)

Seekordne osa Arved Piiroja mälestustest on pikk. Olnuks tore ju ka mälestustes piirduda suvega aga kuna suve puudutav osa jäi lühikeseks, lisasin juurde ka 1937 aasta osa. Mulle endale pakkus huvi Arvedi õe Helga pulm, eriti Helga Vahuküla päritolu abikaasa, kelle nime kahjuks ei mainita. Mõis kuhu Arved 1937. aastal tööle läheb on Väinjärve, see tuleb hiljem tema (seni avaldamata) tekstist välja. Mainitakse ka mõisa “rikast uustulnukat” ja hiljem palgamaksjana figureerivat Moltsovi. Pisut selgitatakse nime Piiroja päritolu, selgub ka, mida sai 1,5 miljoni sendi eest ja mis oli tollal pruudi kaasavara! 37-ndal aastal ehk siis 17 aastaselt on Arved sunnitud minema Tallinna tööle. Linnakogemustega seekord mälestused lõpevad.

(veel…)

Jätkuvad Arved Piiroja mälestused. Millised olid kooliolud Aruküla täienduskoolis 1935-36. aastal? Sellest ja veel mitmel muul seotud teemal seekord juttu tulebki.

“Sügisel tuli aga suur mure, et mida ma edasi tegema hakkan. Tahtsin nii väga edasi õppima minna, aga koolimaksud olid kõrged. Algul mõtlesin Jänedale põllutöökooli minna, sest seal käis üks naaberküla poiss ja ta andis seda nõu. Kuid ka seda võimalust ei saanud raha nappuse pärast kasutada. Olid ikka veel kriisiaastad ja elu oli kitsas Lõpuks otsustasin Arukülla täienduskooli (põllutöökallakuga) minna, sest see oli tasuta ja kohapeal hea mainega. Seal olid ka tublid erialade õpetajad.

(veel…)

Eestimaale on jõudnud suvi. Seekordses katkendis Arved Piiroja mälestustest tuleb juttu suvest kolmveerand sajandit tagasi. Kui tänapäeval on lastel suvel aega küllaga aga tegevust vähe, selliseid muresid omal ajal lahendama ei pidanud. Kool läbi, võtsid suurema osa ajast talutööd. Kuid õnneks mitte kogu vaba aeg ei kulunud vanemaid aidates. Pisut tegeldi näiteks sportimisega ning ootuspäraselt oli üheks oluliseks ajaveetmise mooduseks Väinjärve poistele kala- ja vähipüük. Neist kahest seekord peamiselt juttu tulebki. Millised olid kalapüügivõtted aastal 1934, mida, kust ja millal püüti! Teada saab sedagi, et täna Preedi sopina tuntud Väinjärve laht oli omal ajal eravalduses ning kala seal püüda ei võinud. Head lugemist!

(veel…)

Seekordset osa Arved Piiroja mälestustest on raske ühe nimetaja all kokku võtta. Juttu tuleb erinevatel teemadel. Äratundmisrõõmu jagub siiski küllaldaselt ka seekord. Kaklused kooli lõpupeol või lihtsalt peol, tühjade pudelite korjamine pärast pidu, majandussurutis. Lühidalt kirjeldab Arved ka Koerut ja kalamehed võivad kõrva taha panna “uue” kala püüdmise mooduse – kaikaga vastu jääd tagudes kala uimastamise. Nii et on mida lugeda!

“Meelde on jäänud ka kevadised koolilõpupäevad. Algusaastail olid koolis ju päris suured 16-17-ne aastased mehed ja neid oli mitmest külast. Kuid ei tea, mis ajast alates oli selline komme, et lõpupäeval toimusid küladevahelised poiste löömingud. Selleks valmistuti aegsasti ette ja neis kaklustes kasutati peamiselt kaikaid ja kive. Kisa ja kära oli palju ning vahel oli isegi verd näha. Väiksed lapsed ja tüdrukud olid hirmul ja jooksid kaugemale. Aga üks komme oli veel. Sel ajal kirjutati koolis tindiga ja igal lapsel oli oma tindipott. Viimasel päeval rabati neid potte nii palju kui sai ja loobiti siis õues vastu seina puruks. Pidi aga passima, et õpetajad ei näe, sest siis oleks sattunud juba ette sügiseks musta nimekirja.

(veel…)

Külaelu pole kunagi olnud üksluine kui rääkida inimestest. Kuna neid elab maal vähem kui linnas, torkavad äärmused paremini silma ja jäävad meelde. Seekordses katkendis meenutab Arved oma küla (st. Väinjärve) inimesi. Joodikuid ja pillimehi, kiidukukkesid ja tõsiseid tööinimesi. Seda on lõbus lugeda ning samas tuletab see mulle meelde tänapäeva. Inimloomus pole selle mõnekümne aasta jooksul ju muutunud ning värvikaid karaktereid kohtab ka meie vallas igal sammul. Võib olla olen isegi üks neist! :) Kahju ainult, et ühestki neist inimestest pole säilinud ühtki fotot. Oleks põnev näha kirjeldatud majapidamisi ja seal elanud inimesi ka vanadel piltidel!

Mainitakse ka Veski talu. Huvitav kus see paiknes ja kas talu sai oma nime seal asunud veski järgi? Nii veski kui ka kõigi postituses mainitud ja mainimata Väinjärve küla inimeste kohta on igasugune lisainfo soojalt oodatud, eriti vanad fotod. Põnevat lugemist!

(veel…)

Jalgratas, muusikakeskus ja ülikond on tänapäeval tarbeesemed, mille ostmiseks ei pea enam savist hoiupõrsast katki lööma. Siis ongi hea endale meelde tuletada, et see pole olnud mitte alati nii. Millega võrrelda tänapäeval lehma, mis omal andis suure osa pere toiduainete vajadusest ja miks mitte ka sissetulekust? Kui hobune võiks võrduda autoga, kas lehm võiks olla muruniiduk? Selge, et tegemist on vägivaldse võrdlusega kuid et jalgratas maksis kahe lehma hinna (!) oli mulle küll üllatus! Veel meeldis mulle lugeda tolle aja laste iseseisvusest ja oskusest leida endale tegevust ka üksi olles. Olgu siis selleks pilliroost mati tegemine ujuma õppimiseks või spordimängud karjamaal. Järgmine kord tuleb lähemalt juttu naabritest!

(veel…)